TEOSED / NAASMINE SUURDE POLIITIKASSE / 1991

Geidar Alijevi pöördumine NSV Liidu Ministrite Kabineti parteiorganisatsiooni poole - Moskvas, 19.juulil 1991 aastal


Käesolevaga teen Teile teatavaks, et olen vastu võtnud otsuse välja astuda NLKP ridadest.

Hoiatan Teid kohe, et see ei ole lihtne panus "moevoolule", vaid kokkuvõte minu kannatustele, mis on kaasnenud pettumuste ja ümberhindamiste raskel teekonnal viimaste aastate jooksul.

Põhilised põhjused, mis andsid mulle sellise tõuke, on alljärgnevad:

Esiteks. NLKP ridadest väljaastumise küsimus tekkis mul juba 1990 aasta jaanuaris seoses sõjalise agressiooniga aserbaidžaani rahva vastu, mida teostas Aserbaidžaani Partei Keskkomitee poliitiline juhtkond. Jaanuari sündmuste tagajärjel hukkusid ja said viga sajad süütud rahumeelsed elanikud, kelle seas oli nii vanureid, naisi ja lapsi.

Mõistes oma esinemistes hukka seda ebahumaanset, antikonstitutsioonilist, õigusvastast akti, jäin ma lootma, et NLKP Keskkomitee ja Aserbaidžaani KP Keskkomitee avastavad selle kuriteo ja selgitavad välja kurjategijad. Endas rasket valikut tehes, ootasin ma kannatlikult. Vastuseks nendele esinemistele organiseeriti õige pea minu massiline tagakiusamine partei häälekandjate poolt, mida alustas ajaleht "Pravda". Kõik minu katsed, esineda nendes massiinformatsiooni vahendites argumenteeritud õiendustega väljamõeldiste vastu, olid asjatud. Avalikustamine, mis oli välja kuulutatud kui perestroika (uutmine), selle põhiline saavutus oli praktikas ainult ühesuunaline.

Rahvasaadikute, Nahhitševani Autonoomse Vabariigi medžlisi, erinevate kodanike gruppide, tuntudintelligentsi esindajate korduvad avaldused selle kohta, et selgitada jaanuari tragöödia süüdlasi ja neid karistada - lükati Aserbaidžaani kommunistliku juhtkonna poolt tagasi.

Möödus poolteist aastat. Mitte midagi ei tehtud selle koletusliku kuriteo avastamiseks, mille süüdlased olid ammu teada, vaid vastupidi, võeti kasutusele kõik meetmed, et seda varjata, arvestusega, et ajapikku see tragöödia ununeb. Kuid ajalugu on meile korduvalt tõestanud, et ei mingisugused aastad ega ka kümned aastad ei suuda panna rahvast unustama ja andestama oma rahva vastu sooritatud veretöid.

 

Teiseks. Keskuse silmakirjaliku poliitika tulemusena, juba rohkem kui kolme aasta vältel, on säilinud Mägi-Karabahhi oblastis Aserbaidžaanis konfliktsituatsioon, mis on tekkinud armeenia natsionalistide tegevuse tulemusena ja seda NLKP Keskkomitee soosingul. Sisuliselt on oblast väljunud Aserbaidžaani riigi kontrolli alt.

Aserbaidžaani riiklik suveräänsus, territoriaalne terviklikkus on hoolimata konstitutsioonist jämedalt rikutud. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel toimub väljakuulutamata sõda, peaaegu, et iga päev hukkuvad inimesed ühel või teisel poolel. Ja kõik see toimub Nõukogude riigis, kus kehtib "humaanne" ideoloogia.

Olen veendunud, et oleks partei juhtkond soovinud, rahvusvaheline konflikt, mis tekkis n.ö. küsimusega Mägi-Karabahhis juba 1987-88 aastatel, oleks võinud seda ära hoida juba selle alguses, takistada üha enam jõudu kogunud vastasseisu ja verevalamist, millega kaasnes ääretu vaesus ja kannatused nii aserbaidžaani kui ka armeenia rahvastele. Seega, tähendab, et poliitilisele keskusele oli see konflikt vajalik.

Kolmandaks. Kogu ühiskonna demokratiseerimise poliitiliste vabaduste väljakuulutamise, pluralismi, laialdase demokraatliku liikumise perioodil, suruti visalt maha 1988 aastal Aserbaidžaani KP KK poolt, NLKP KK mahitusel, vabariigi territoriaalse terviklikkuse ja ühiskonna demokratiseerimise kaitse püüdlused. Nendel aastatel represseeriti poliitilistel põhjustel palju isikuid.

Aserbaidžaani kahe miljoni elanikuga pealinn elab ilma mingisuguse põhjuseta erakorralise olukorra tingimustes. Just sellistes tingimustes viidi läbi niinimetatud "demokraatlikud" Vabariigi Ülemnõukogu valimised, etteteadaolevalt positiivsete tulemustega, Nõukogude Liidu säilitamise kasuks. Naiivne on arvata, et erakorralise seisukorra juures võib loota mingisugusele demokraatiale ja rahva vabale tahteavaldusele. Demokraatlikud organisatsioonid on korduvalt tõstatanud küsimuse sellest, et absoluutselt valdav enamus vabariigi valijatest ei võtnud referendumist osa ja selle tulemused võltsiti. Kuid Aserbaidžaani kommunistlik juhtkond ei pidanud vajalikuks isegi neid pöördumisi läbi vaadata.

Ma olen esinenud ja esinen vastu keskuse poolt pealesunnitud uuele Liidulepingule. Ei saa olla mitmete riikide suveräänsust, kes on ühe suveräänse riigi koosseisus koos kõikidest sellest tulenevatest mõistetest vabadusest, õigustest ja funktsioonidest.

Kõikidele liiduvabariikidele peab andma tõelise poliitilise ja majandusliku vabaduse ning iseseisvuse rahvusriikide taassünniks. See ei takista mitte mingil viisil vabariikide majanduslikku integratsiooni ja traditsioonilisi kultuurisidemeid. Vastupidi, see soodustab nende täiustamist ja arengut kahe- ja mitmepoolsel põhimõttel.

Olles Aserbaidžaani ja Nahhitševani Autonoomse Vabariigi rahvasaadik, olen ma oma esinemistes korduvalt tõstatanud neid küsimusi, pakkunud Aserbaidžaani Komparteile, kes on täielikult kaotanud rahva seas autoriteedi, öelda lahti võimumonopolist, tagada vabad ja võrdväärsed tingimused kõikidele poliitilistele jõududele, luua tingimused demokraatliku ühiskonna, poliitilise pluralismi ja avalikustamise kujunemiseks täies ulatuses.

Kuid kõiki neid väljaastumisi ja minu ettepanekuid Aserbaidžaani kommunistlik juhtkond mitte ainult, et ei vaadanud läbi, vaid need kutsusid esile uue ja ettevalmistatud vastureaktsiooni organiseeritud rünnakute näol minu aadressil. Minu väljaastumiste avaldamise eest vallandatakse töölt ajalehtede toimetajaid ja ajakirjanikke, neid kiusatakse taga.

Kõik see, eelpool täheldatud, sundis mind tegema äärmusliku sammu ja tegema avalduse väljaastumisest NLKP ridadest, kuigi minule oli selle otsuse tegemine erakordselt raske. Ma kasvasin üles kommunistide perekonnas ja kogu minu teadlik elu on seotud kommunistliku parteiga. Sidusin oma saatuse bolševike parteiga olles kahekümne aastane, 1943 aastal.

Ma uskusin siiralt Kommunistliku Partei ideaalidesse ja võtsin aktiivselt osa nende plaanide elluviimisest. Nüüd on kogu see usk purunenud.

Lõputud avaldused partei uuenemisest, Vabariikide Liidu renoveerimisest - oli järjekordne rahva petmine.

Möödapääsmatu on avalikult rahvale teatamine, et kommunistlik eksperiment, sotsialismi valik meie maal - ei leidnud õigustust. Jõuga loodud ja hoitud liiduvabariigid on end ammendanud.

Ma kujutan endale ette raskusi, millised saavad mulle osaks peale seda avaldust, aiman ette kõikvõimalikke rünnakuid ja moraalset ahistamist. Parteis läbitud tee kohta tehtud kaine analüüs tõi mind käesolevasse positsiooni, mille ma siin esitasin. Seejuures ma mõistan ja annan endale aru oma vastutusest.

Lahkudes NLKP ridadest, avaldan lugupidamist kõikidele ausatele ja korralikele kommunistidele, kellel on veel usku ja lootust.