Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Geidar Alijevi pöördumine Ameerika Ühendriikide presidendi Tema kõrgeaususe William Jefferson Clintoni poole - Bakuus, 8.veebruaril 1999 aastal


Lugupeetud härra President!

Tahaks avaldada Teile oma suurt ärevust, mis on seotud progressi puudumisega armeenia-aserbaidžaani konflikti reguleerimises. Aserbaidžaani territoriaalne terviklikkus on siiani rikutud, 20 protsenti aserbaidžaani maadest on kõik veel Armeenia relvajõudude okupatsiooni all. Üks miljon aserbaidžaani põgenikke on vägivallaga välja aetud oma sünnipaikadest ja juba viis aastat saab neile osaks õiguste puudumine.  ÜRO Julgeolekunõukogu Resolutsioone nr-d 822, 853, 874 ja 884, kus  on kirjas nõudmised tingimusteta Armeenia relvajõudude väljaviimistest okupeeritud aladelt – ei täideta.

Nagu on teada, loodi konflikti rahumeelseks lahendamiseks 1992 aasta mais, Minski OSCE Grupp ja määratleti tulevase rahukonverentsi mandaat. Konverentsil tunnistati Armeenia ja Aserbaidžaan konflikti poolteks aga aserbaidžaani ja armeenia kogukonnad – huvitatuteks poolteks. Sellele kõigele vaatamata Armeenia Vabariigi agressioon, mida alustati Aserbaidžaani vastu juba 1988 aastal, jätkus ning Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti kõrval okupeeriti lisaks veel seitse Aserbaidžaani rajooni.

Möödunud seitsme aasta jooksul on tehtud suuri jõupingutusi selleks, et luua efektiivset läbirääkimiste protsessi Minski Grupi raames. Kuid seose Armeenia Vabariigi destruktiivse positsiooniga läksid läbirääkimised pidevalt tupikusse ja mingisuguseid positiivseid tulemusi ei saavutatud.

Tänu meie jõupingutustele saavutamaks konflikti rahumeelset lahendamist ja Minski Grupi toetust nendele püüdlustele, saavutati 1994 aasta mais tulevahetuse lõpetamise seisukord, mis kestab tänaseni. Otsus, mis võeti vastu OSCE tippkohtumisel Budapestis detsembris 1994 aastal, mis käsitles paljude rahvaste esindajatest koosnevat rahvusvahelist jõudu, kes peaksid saabuma sellesse regiooni ja tagama relvakonflikti tagajärgede likvideerimise. OSCE Lissaboni tippkohtumise otsused 1996 aasta detsembrist, kus määratleti konflikti reguleerimiseks rahvusvahelise õiguse seisukohad, peale rahuliku kokkuleppe saavutamist, mida võib lugeda suureks poliitiliseks erakorralise tähtsusega  armeenia-aserbaidžaani konflikti õigusliku regulatsiooni  saavutuseks.  Kuid obstruktsiooni  tagajärjel, mida jätkas Armeenia Vabariik ja ka  OSCE suutmatus kutsuda teda korrale, jäid nende tippkohtumiste otsused täitmata.

Nagu on teada,  1.juunil 1997 aastal OSCE Minski Grupi kaaseesistujad – Venemaa, USA ja Prantsusmaa – toetudes Lissabonis vastu võetud konflikti reguleerimise põhimõtetele, esitasid  kahe osalise eelnõu tervikliku kokkuleppe küsimuses – relvakonflikti lõpetamise ja Mägi-Karabahhi staatuse määratlemise kohta. Samal ajal, kui Aserbaidžaani pool võttis vastu need kaaseesistujate poolt esitatud ettepanekud, avaldas Armeenia oma seisukoha nende osas mittenõustumise kohta, soovimata tunnistada Aserbaidžaani Vabariigi territoriaalset terviklikkust, viidates Mägi-Karabahhi staatuse määratlemise lubamatusest enne Minski konverentsi kokkukutsumist, lükates sellega tagasi kaaseesistujate poolt tehtud ettepanekud. Muuseas, peab märkima, et 20.juunil 1997 aastal USA-s toimunud kuulsas Denveri kohtumises, Venemaa, USA ja Prantsusmaa presidendid märkisid spetsiaalses avalduses, et nad toetavad neid ettepanekuid.

19.septembril 1997 aastal esitasid Minsk Grupi kaaseesistujad uue – peale Lissaboni tippkohtumise, juba teise ettepaneku, mis näeb ette konflikti reguleerimist etapiviisiliselt. Vastavalt sellele ettepanekule, nähakse esimesel etapil  ette kuue okupeeritud rajooni vabastamist, välja arvatud Latšinski rajoon, millised asuvad väljaspool endise Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti administratiivseid piire Aserbaidžaanis, läbi viies  OSCE operatsioone, millised on suunatud rahu säilitamiseks, põgenike tagasitoomiseks vabastatud territooriumitele, aga ka sõja tulemusena Armeenias ja Mägi-Karabahhis purustatud elutähtsate kommunikatsioonide taastamiseks. Seejärel teises etapis, peale sõjalise konflikti tagajärgede reguleerimist, peaksid pooled tegelema Mägi-Karabahhi staatuse määratlemisega Aserbaidžaani Vabariigi koosseisus ja abinõude tarvitusele võtmisega julgeoleku tagamiseks.

10.oktoobril 1997 aastal andsid Strasbourgis kahe riigi – Aserbaidžaani ja Armeenia presidendid nõusoleku jätkata läbirääkimiste protsessi 19.septembril 1997 aastalt tehtud ettepanekute põhjal, mis andis meile võimaluse loota edule läbirääkimiste protsessis, et saavutada konflikti õiglast reguleerimist.  Kuid sellele järgnenud Armeenia presidendi Levon Ter-Petrosjani erruminek ja Armeenia uue administratsiooni positsioonide karmistamine, tegid võimatuks jätkata läbirääkimisi õigluse põhimõttel.

Peale pikaleveninud vaheaega, Minski Grupi kaaseesistujate esindajad, soovides nähtavasti elustada läbirääkimiste protsessi, esitasid arvestuste kohaselt kolmanda ettepaneku, milline tekitas erilist meelehärmi Aserbaidžaani poolele ja tegi läbirääkimiste jätkamise võimatuks. See ettepanek toetus maailmas mitte kasutuses olevale praktikale „ühise riigi“ ideele ja selle mõte ei olnud midagi muud kui taganeda endistest positsioonidest, mis tulenesid otsustest ja põhimõtetest, mis olid kinnitatud kahel OSCE tippkohtumisel. Tegelikult eraldavad need ettepanekud Mägi-Karabahhi riikliku territoriaalse struktuuri vabariigi vormis ja pakuvad talle Aserbaidžaaniga võrdset staatust väljamõeldud „ühise riigi“ raames. Samal ajal viitades sellele, et „ühine riik“ luuakse rahvusvaheliselt tunnustatud  Aserbaidžaani piirides, ei anna see garantiid Aserbaidžaani suveräänsusele  ja territoriaalsele terviklikkusele ja tegelikult rikub neid.

Ma arvan, et vahendajate läbimõtlematud sammud tekitasid kahtlematult tõsist kahju reguleerimise protsessile ja tõukasid seda tagasi. See kutsub meis esile sügavat ärevust osalt selle pärast, et nagu on korduvalt selgunud, jätkab Vene Föderatsioon jõuliselt Armeenia Vabariigi relvastamist. Selgeks tõendiks sellele on Venemaa poolt lennukite MIG-29 ja S-300 rakettide saatmine Armeeniale peale ebaseadusliku relvastuse üleandmist ühe miljardi USA dollari eest.

Seega, kui kaaseesistujad ei ilmuta otsustavust, kui USA, Venemaa ja Prantsusmaa juhid ei võta vastu tegusaid meetmeid, siis ei ole võimalik saavutada  õiglast regulatsiooni Armeenia- Aserbaidžaani konfliktis. Poolehoiul, Lissaboni tippkohtumisel vastuvõetud  kolme põhimõtte osas, mille poolt hääletasid  53 maailma riiki, on eriline tähtsus.

Arvestades seda, lugupeetud härra President, pöördun ma Teie poole ja kui OSCE Minski Grupi kaaseesistuja poole ning palun tungivalt tõhustada Teie isiklikku tegevust, aga ka Teie riigi välispoliitilise ameti tööd kiireimaks Lissaboni tippkohtumise printsiipide aluste rakendamiseks  pikaleveninud konflikti reguleerimiseks, mis on tõsiseks ohu allikaks maailmas ja stabiilsusele Euroopas.

Lugupidamisega

Geidar Alijev

Aserbaidžaani Vabariigi president

Norra keelde on tõlgitud vene keelest  ajalehest „Bakinskij rabotši“, 17.aprillil 1999 aastal.