Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Geidar Alijevi kõne, mis oli pühendatud Hodžala genotsiidi kolmandale aastapäevale Bakuu Tezepiri mošees 26.veebruaril 1995 aastal


Lugupeetud kaasmaalased!

Lugupeetud moslemid!

Täna oleme kogunenud Tezepiri mošeesse, Allahi pühakotta, seoses leinapäevaga. Me tähistame Hodžala genotsiidi kolmandat aastapäeva.

Aserbaidžaani rahvas on sajandeid kestnud ajaloo jooksul kogenud oma eluteel suuri võite, tõusnud kõige suurematele kõrgustele, rikastades sellega maailma kultuuri. Moslemite maailm on kinkinud maailma kultuurile sellise püha raamatu, nagu seda on Koraan. Aserbaidžaani rahvas on oma sajandite pikkuse ajaloo vältel kokku puutunud ka suurte hädadega ja  erinevatel etappidel on toimunud ka tragöödiaid. Üheks selliseks on juba üle kuue aasta kestev armeenia okupantide agressioon meie rahva vastu, mille tulemusena on killustatud ja ka kaotatud osa meie maadest. Hukkunud on meie kodanikud, toime on pandud verevalamine. Kuid kõige hirmsamaks meie hädadest, raskeimaks haavaks on meile Hodžala tragöödia.

Ajalugu on korduvalt olnud inimeste vastu toime pandud  barbaarsuse faktide tunnistajaks. Paljudes maailma paikades on toime pandud genotsiid.  Armeenia anastajate, agressorite poolt korda saadetud genotsiid Aserbaidžaani vastu, on üks kõige koleduslikumaid nende seas. Genotsiidid, mida on teostatud pikka aega, võib öelda, et terve XX sajandi vältel, armeenia agressorite poolt aserbaidžaani rahva vastu on suured löögid meile. Kõige suuremateks, kõige raskemate haavadega nendest on Hodžala genotsiid jätkuva kuue sõjaaasta jooksul.

Sõda alustasid armeenia agressorid. Aserbaidžaani rahvas kaitseb oma maid. Kahtlemata, sõjas voolab veri, meil on ohvreid, talume suuri  kaotusi. Kuid barbaarne sõjaline operatsioon, mida teostati kolm aastat tagasi anastajate poolt Hodžala rahulike elanike vastu,  naiste, laste, vanurite ja haigete vastu – on kõige hirmsamaks etapiks ja kõige raskemaks ning mustemaks leheküljeks kuueaastases sõjas.

Hodžala sündmused näitasid veel seda, et armeenlased mitte ainult ei häbistanud meie maid, okupeerisid meie territooriume, vaid ka valisid sellise barbaarse tee, nagu genotsiidi meie rahva suhtes. See tuli avalikult ilmsiks Hodžala sündmuste käigus. Sellel aserbaidžaani rahvale koledal ööl tabas rahvast hirmus löök. See haav teeb meile muret siiani. See haav ei ole veel kokku kasvanud, armistunud, haav jääb igaveseks meie südametesse. Nagu ma juba märkisin, rünnak rahulike elanike vastu öösel, barbaarne hävitamine kohapeal. Laste, naiste, vanurite ja haigete  tapmine, nendele ennenägematu julmusega piinade tekitamine, tõendab veelkord meie vaenlaste barbaarsust.

Hodžala genotsiid, armeenlaste agressioon ja barbaarsus – kõige jõhkramad meetodid  meie rahva vastu, see sündmus läks ja jäi inimkonna ajalukku. Sellel ööl hukkunud kallid Aserbaidžaani kodanikud, ohverdasid oma elu meie vabariigi territoriaalse  terviklikkuse eest, nad osutusid ohvriteks, märtriteks võitluses meie rahva vabaduse eest. Nende traagiline hukkumine, see, et neist said märtrid, on tunnistus aserbaidžaani rahva  kangelaslikkusest, vankumatusest ja  vaprusest.

Kogu selle sõja jooksul, mis on kestnud üle kuue aasta, on meile osaks saanud väga palju ohvreid. Veelkord rõhutan, et Hodžala märtrid on meie kodanikud, kes hukkusid ka Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse nimel, suveräniteedi ja sõltumatuse nimel. Täna kogunesime siia selleks, et austada nende mälestust, langetada pea ja palvetada nende eest.

Kogu aserbaidžaani rahva nimel, Aserbaidžaani riigi nimel, avaldan uuesti kaastunnet meie rahvale seoses selle traagilise sündmusega. Avaldan sügavat kaastunnet märtrite perekondadele, sugulastele, kes hukkusid Hodžalas. Saatku Allah oma rahu hodžala märtrite hingedele. Andku Allah õnnistuse hodžala märtrite perekondadele. Andku Allah kannatust kogu meie rahvale. Andku Allah meile kannatust selleks, et me vabaneksime kõikidest nendest hädadest, kindlustaksime endale täieliku sõltumatuse, et me saaksime vabaks kõikidest nendest hädadest, tagaksime Aserbaidžaani täieliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse  ning igavikustada Aserbaidžaani suveräänsus.

Hodžala tragöödia – see on meie mure, lein,  kurbus. Kuid samal ajal on see ka võitlustee, tee rahvuslikule vabadusele, mida mööda on aserbaidžaani rahvas käinud sajandeid, see on kuulus ja edukas tee. Ka ajaloos on meil olnud raskeid aegu. Raske on ka praegu.  Kuid miski ei ole murdnud ega murra ka tulevikus aserbaidžaani rahva tahet. Nendest sündmustest tuleb meil teha järeldusi, et me peame olema veel vapramad, kõikumatud, üksmeelsemad. Me peame endale tunnistama, et olles oma saatuste peremehed, peame ennast ja oma  iseseisvust ise kaitsma.   Peame minema Allahi poolt ettemääratud teed mööda, me peame avama oma tee ja seda mööda edasi liikuma.

Seega, täna palvetades kõikide märtrite hingede eest, peame  samal ajal hoidma kõrgel oma päid. Kuidas me ka ei kurvastaks, peame olema samuti optimistid, peame vaatama lootusega tulevikku, elama lootusega. Ma olen täielikult veendunud selles, et aserbaidžaani rahvas ületab ka need rasked etapid. Meie vaevad ei ole seotud mitte ainult sõjaga, meie maade okupeerimisega, meie põgenike raske olukorraga. Praegu elab meie rahvas ülemineku perioodil. Me elame üle sotsiaal-majanduslikku kriisi. Inimeste elus on palju raskusi. Kuid sajandite vältel on meie rahval olnud ka varem selliseid raskeid  etappe, kuid me oleme nendest üle saanud, seega on meie rahvas  eksisteerinud tuhandeid aastaid ja me elame veel ka edaspidi tuhandeid aastaid.

Me ei tohi kaotada usku, ei tohi taganeda oma veendumustest ja valitud teest.  Meie poolt valitud tee – see on Aserbaidžaani iseseisvus, rahvuslik vabadus, Aserbaidžaani kui sõltumatu riigi igavene iseseisvus. Tee , millise me valisime – on ustavus meie kõlbelistele väärtustele, traditsioonidele, religioonile, keelele, ajaloole. Kuivõrd me oleme ustavad sellele kõigele, siis sellises ulatuses suudame mõista tänase raske olukorra põhjusi, hakkame abiks üksteisele, oleme toeks teineteisele ja suudame anda armeenia okupantidele vastulöögi. Ja me vabastame oma territooriumid ning viime oma rahva, oma vabariigi, välja sellest kriisisituatsioonist.  

Ma olen veendunud, et meie tee – kuulsusrikas tee, see on õige tee, mis tagab meie rahva huvid. Me jätkame seda teed. Sõltumatu Aserbaidžaani riik on veendunud meie rahva ühtsuses, usub selle tugevusse ja see ongi meie ühtsus, tugevus,  vastupidavus, kannatlikus, mis viivad meid välja sellest raskest olukorrast.

Ma taas palun Allahi  õnnistada  hodžala märtrite hingi. Taas palun ma Allahilt rahu kõikide märtrite hingedele. Tahan uuesti teile kinnitada  seda, et Aserbaidžaani riik seisab kindlalt oma rahva õiguste eest meie maade ja territooriumi  kaitsel ja vabastab aserbaidžaani rahva nendest hädadest.

Tõlgitud väljaandest „Geidar Alijev. Meie iseseisvus on igavene” (esinemised, kõned, avaldused, intervjuud, kirjad, pöördumised, määrused) – „Azernešr”, Bakuu-1998 kd.3, lk. 215-217.