Aserbaidžaani presidendi Geidar Alijevi kõne pidulikul juubeliõhtul, mis oli pühendatud Aserbaidžaani suure helilooja Uzeir Hadžibekovi 110-le juubelile „Respublika” palees 18.septembril 1995 aastal


Lugupeetud daamid ja härrad!

Kallid vennad ja õed!

Õnnitlen Teid südamlikult suure pidupäeva puhul, aserbaidžaani rahva rahvuspüha, kultuuri- ja muusikapüha puhul – tähistamaks Uzeir Hadžibekovi 110 sünniaasta juubelit.

Uzeir Hadžibekov on meie rahva üks silmapaistvamaid isiksusi, kellel oli erakordselt suur sünnipärane talent, suur ohvrimeelsus, oma täiusliku haridusega, õpetusega, patriotismiga viis ta ellu ühiskondlikku poliitilist tegevust, oli silmapaistev isiksus, seistes maailma suurkujude esireas, esindades Aserbaidžaani.

Uzeir Hadžibekov sündis Aserbaidžaani ühes ilusamas nurgakeses – Agdžabedis, sai alghariduse Šuša linnas, pürgides selle pühasse atmosfääri – Natavani kunstimaailma, muusikateadlase Mir Mohnosuni Navvaba loomingusse, seejärel saades kõrgema hariduse Gori Seminaris ja lõpuks lõpetas ta Sankt-Peterburgi Konservatooriumi. Ta alustas oma eredat, suurt loomingulist teed, mille ka väärikalt läbis, olles aserbaidžaani rahva ajaloos väljapaistval kohal.

Oma lapsepõlves ja noorusaastatel, tänu oma sünnipärasele talendile, püüdis Uzeir Hadžibekov palju õppida ja saavutada. Ta suutis õppida Asrbaidžaani ajalugu, meie rahva kultuuri- ja muusikaajalugu ilmutades suurt püüdlust muusika suhtes. Ammutades seda kõike endasse, kasutades ära aserbaidžaani rahva rikkalikke  muusika aardeid, 1922 aastal ta  lõi ja esitas maailma avalikkusele ooperi „Leili ja Medžnun” ja selle tulemusena sai ta suure helilooja kuulsuse, millest sai alguse tema loominguline tee.

Aserbaidžaani ooperikunsti ajalugu sai alguse ooperist „Leili ja Medžnun”. Aserbaidžaani rahval on suur ja rikas teatriajalugu. Teatri rajajaks oli Mirza Fatali Ahundov. Kuid aserbaidžaani ooperikunsti ja ooperiteatri rajajaks oli Uzeir Hadžibekov.

Tänu tema loomingule ja tema ammendamatule tegevusele Aserbaidžaanis, hakkas arenema suur ooperikunst, ooperi- ja balletiteatrid ja tänaseks on meil ülemaailmselt tuntud ooperikunst, ooperi- ja balletiteatrid.

Sellest ajast said alguse Uzeir Hadžibekovi järjepanu loodud suurepärased, hinnalised muusikateosed ja need said eriti kuulsaks tänu suurtele teostele – operettidele „Aršin mal alan” ja „O olmasõn bu olsun”, millega ta pühendus oma edasises tegevuses  aserbaidžaani rahva muusika ja kultuuri arendamiseks. Suureks sammuks Uzeir Hadžibekovi loomingus oli ooper „Leili ja Medžnun”.  Suure Muhamed Fizuli poeemi põhjal, kasutades tema teoseid, mugamni muusikat, folkloori, rahvamuusikat, meie rahvalaule – viis ta nootidesse sajandeid läbinud Aserbaidžaani rikkaliku muusika, tegi teoks selle esitamise suure sümfooniaorkestri poolt, mida ta ise ka juhatas ja  dirigeeris.

Aserbaidžaani ajalugu on väga rikas kultuuri, teaduse, kirjanduse ja arhitektuuri poolest. Meil on – Nizami, Hagani, Fizuli, Nasimi, Vagifi  ja neile järgnenud geeniuste sajandite pikkune kirjandus. Meil on ajaloolised arhitektuurimälestised. Meil on ajaloolised kujutava kunsti eeskujud. Aserbaidžaani rahvas on andnud suure panuse maailma tsivilisatsiooni varamusse.

Kõige tähelepanuväärsemale kohale maailmas muusika loomingus, mis jõudis igasse maailma nurka ja süstematiseerides, kujundades ning maailmale sajandite pikkust Aserbaidžaani muusikat – suur teene on selles kõiges Uzeir Hadžibekovil. Kogu oma elu, kuni viimaste päevadeni  pühendas Uzeir Hadžibekov Aserbaidžaani  kultuuri ja muusika  arendamisse, haridusele ja inimeste harimisele. Ta oli ka kirjanik, publitsist ja õpetlane, valgustaja, filosoof, ühiskondlik-poliitikategelane ja osales aktiivselt riigiasjades.

Aserbaidžaani esimese demokraatliku vabariigi loomisel 1918 aastal ja ka hiljem oli Uzeir Hadžibekov ühiskondlik-poliitilistest protsessidest üks aktiivsematest osavõtjatest. Kui silmapaistev isiksus, rõhus ta sellele, et need protsessid kulgeksid õiges suunas ja tegi suuri jõupingutusi, et tõsta rahvustunnet, meie rahva väärikust sellel perioodil, sellel keerulisel ajal.

Ta töötas, teostas elutegevust Aserbaidžaani esimese demokraatliku vabariigi hüvanguks. Ta tegi suurt tööd Aserbaidžaani terviklikkuse säilitamise tagamiseks. Tema poolt antud  soovitused, nõuanded ja juhised aserbaidžaani esindajale, kes läksid Pariisi Versailles' konverentsile - Uzeir Hadžibekovi noorem vend – Džeihun Hadžibekov oli samuti delegatsiooni koosseisus – olid selle elavaks eeskujuks. Uzeir Hadžibekov oli esimese sõltumatu Aserbaidžaani Vabariigi ajalehe toimetaja ja osutas väga suuri teeneid selle ajalehe tegevuses nii oma artiklitega, kui ka selle töö juhtimisega.

Järgneval perioodil oli pidevalt Uzeir Hadžibekov Aserbaidžaani ühiskondliku elu keskmes. Ta võttis ette väga suuri samme, abinõusid selleks, et aidata rahva seas likvideerida kirjaoskamatust, tõsta rahva kultuuritaset ja arendada kultuuri. Tema tegevuse tulemusena loodi Aserbaidžaanis muusikakool, tekkis kõrgem muusikaline haridus aja arenes laialdaselt kunst.

Uzeir Hadžibekovi kooli mõjul Aserbaidžaanis tekkis terve plejaad heliloojaid. Võin öelda seda, et Uzeir Hadžibekov oli esimene helilooja Aserbaidžaani ajaloos. Kõik järgmised Aserbaidžaani heliloojad olid vahetult tema õpilased. Järgnevad põlvkonnad said hariduse, kasvasid üles heliloojateks ja lõid uusi ning uusi muusikateoseid tema muusika ja loomingu mõjul.

Suur tähendus on Uzeir Hadžibekovi loomingus mitte ainult muusikal, vaid ka selle ühiskondlik-poliitiline ning moraalne sisu. Kõikides tema teostes lauldakse inimese vabadusest, õilsusest, siirusest ja inimeste vahelistest suhetest. Nii ka on ooperis „Leili ja Medžnune”. Samuti ka „Aršin mal alane”, selliselt ka „Mešedi Ibade” ja lõpuks samuti ka Uzeir Hadžibekovi šedöövris „Kjöroglu” ja teistes teostes. Uzeir Hadžibekovi loomingu üheks iseärasuseks on see, et ta ei loonud mitte ainult muusikat, vaid leidis ja lõi kogu temaatika oma teostele. Teemad, mille ideede üle ta mõtiskles ja, mida ta välja valis, muusika, mida ta lõi nende teemade põhjal, ei ole tema dramaturgilised teosed, üldse mitte juhusliku iseloomuga. Ka ooper „Leili ja Medžnun” ei olnud juhuslik looming. Humaansed, armastuse tunded, vabamõttelisus, puhas, helge inimese armastus teise inimese vastu selles kirjutatud  poeemis, mis on loodud meie suure poeedi Muhammed Fizuli poolt legendi „Leili ja Medžnun”  põhjal, haarasid sedavõrd Uzeir Hadžibekovit, pakkus talle sellist huvi, et just sellepärast pöördus ta Muhammed Fizuli loomingu poole oma esimese teose teema valikul ja lõi selle põhjal surematu teose. Juba 87 aastat näidatakse seda heliteost aserbaidžaani lavadel ja me oleme veendunud, et see elab  veel sajandeid.

Operettides „Aršin mal alan”  ja  „O olmasõn, bu olsun” seadis Uzeir Hadžibekov endale ette eesmärgiks mitte ainult pakkuda inimestele rahuldust suurepärasest muusikast, naerutada inimesi loodud tegelaskujudega ja lõbustada neid, vaid olid ka teised eesmärgid. Tema siht  seisnes kriitikas, kõige mõjukama vahendi – muusika abil – paljastada meie rahva negatiivseid omadusi – inertsust, harimatust, paljusid tavasid, mille tõttu on meie rahvas maha jäänud, rahva silmade avamisest, tema edasiviimisest, rahva kultuuri ja moraali tõstmisest. Muusikateoste abil jõuab, kõik see loomulikult kiiremini inimesteni.

Muuseas, tahan välja öelda oma mõtet. Iga kunstiteos avaldab inimestele mõju ja kahtlemata avaldab positiivne mõju suuremat mõju formeerimisele, nende omaduste arenemisele, kultuuritaseme tõstmisele. Kuid mõjutus, mis tuleneb muusikateose vahendusel on tugevaim kui teiste teoste mõjutused. Kui arvestada seda, et meie sajandi alguses oli suur osa meie elanikkonnast kirjaoskamatud, ei osanud lugeda raamatuid, ja raamatuid oli ka vähe, ei onud kino, televisiooni ja teisi vahendeid, siis kujutage endale ette, milliseid suuri teeneid ilmutas Uzeir Hadžibekov, viies inimesteni omi mõtteid, Muhammed Fizuli sõnu oma ooperi vahendusel, operetimuusika  „Aršin mal alan”  ja  „O olmasõn, bu olsun” ja teiste teoste kaudu andes palju  meie rahva moraalseks ja kunstiliseks arenguks.

Nagu ma juba nimetasin, Uzeir Hadžibekov kõikides oma teostes ülistas inimese vabadust, rahvaste vabadust, võitles despotismi, vägivalla ja türannia  vastu. Uzeir Hadžibekovi poolt meie rahva suure kangelaspoeemi „Kjöroglu” kasutamine on väga suureks ja kordumatuks sündmuseks Aserbaidžaani ajaloo, kultuuri ning kunstielus.

Kangelaspoeem „Kjöroglu” on põlvest põlve läbinud sajandeid kuni tänapäevani. Kangelaspoeem „Kjöroglu” on alati tiivustanud inimesi kangelaslikkusele ja  vaprusele. See poeem kutsus inimestes esile kangelaslikud, julged ja patriootilised meeleolud. Kangelaspoeem „Kjöroglu” on kutsunud inimesi alati vabadusele, võitlema vabaduse nimel ja vägivalla vastu. Kangelaspoeemi " Kjöroglu " armastatakse seepärast, et sellesse on kogutud kõige hinnalisemad rahva tuleviku mõtted. Uzeir Hadžibekovi poolt loodud ooper " Kjöroglu", mis oma tegevuses ei ole mõeldud ainult meie rahvale esitamiseks, vaid kuulub kogu maailma üldsusele, ma veelkord kordan, et see on suureks revolutsiooniliseks sündmuseks meie kultuuris.

Kuni tänaseni on Uzeir Hadžibekov tuntud, kui suur helilooja, muusik, teadlane. Tähistades tema juubelit, oleme me alati valgustanud Uzeir Hadžibekovi loomingu neid külgi.

Suure rahuldustundega tahan ma märkida, et ka minevikus olin ma üheks organisaatoriks juubelite läbiviimisel, nendel osalejaks. Meie rahvas ei ole kunagi unustanud Uzeir Hadžibekovit. Teda armastati alati ka tema eluajal. Ja teda jäädi armastama ka peale tema lahkumist meie hulgast. Rahvas on alati teda hoidnud oma südames, meie kultuur arenes kasutades alati tema loomingut. Seepärast tähistame me igal aastal Uzeir Hadžibekovi sünnipäeva.

Meenub, kuidas me tähistasime väga pidulikult Uzeir Hadžibekovi 90 aastast juubelit.  1975 aastal, kui me organiseerisime Uzeir Hadžibekovi 90 aastase juubeli tähistamist, tegime seda pidulikult Aserbaidžaanis ja võimaluse piires ka Nõukogude Liidu pealinnas ja teistes liiduvabariikides ning mujal maailmas. Aserbaidžaani pealinnas Bakuus, majast,  kus Uzeir Hadžibekov elas sai esimese kultuuritegelase maja-muuseum. Uzeir Hadžibekovi maja-muuseum avati 1975 aastal – 20 aastat tagasi. Me oleme kõik väga rahul, et juba 20 aastat teenib see maja-muuseum aserbaidžaani rahvakultuuri tõusmise arengut. Alates selle maja-muuseumi loomisest juhatab seda Uzeir Hadžibekovi aatekaaslane  Ramazan Halilov. Ma kirjutasin alla määrusele tema autasustamise kohta, suurte teenete eest, Aserbaidžaani kõrgeima ordeniga – ordeniga „Slava”.

Ramazan Halilov on väga õnnelik inimene, ta on 95 aastane ja ta võtab ka täna aktiivselt osa meie elust. Ta töötas õlg-õla kõrval  Uzeir Hadžibekoviga ja meile ta on tema sümboliks. Seepärast ta on meile kallis ning õnneks on ta täna meie hulgas. Usun, et me tähistame ka tema 100 aastast juubelit.

1985 aastal tähistasime suure pidulikkusega Uzeir Hadžibekovi 100 aasta juubelit Asaerbaidžaanis ja Moskvas – tolleaegse Nõukogude Liidu pealinnas. Kui me tähistasime tema juubelit Moskva ühes suurimas saalis, Liitude Maja Sammassaalis, meenutasid  kõikide Liiduvabariikide esindajad oma mälestusi seoses  Uzeir Hadžibekoviga. Kuuldes seda kõike ja olles selle tunnistaja, olime kõik me selle üle väga uhked.

Nüüd aga  me tähistame täna Uzeir Hadžibekovi 110 aasta juubelit. Isiklikult olen ma väga õnnelik selle üle, et ma juhatasin  Uzeir Hadžibekovi 90, 100 ja 110 sünniaastapäevade juubelipidustuste tähistamisi.

Uzeir Hadžibekovi uurinud teadlaste teosed ja eriti enamik sõnavõtte juubelitseremooniatel  olid pühendatud tema muusikategevusele. Ei ole juhuslik, et nendel juubelitel esinesid alati muusikateadlased, heliloojad ja muusikud. Võib- olla esimest korda esineb Uzeir Hadžibekovi juubelil Aserbaidžaani president. See ei ole mitte juhuslik. Kuna Uzeir Hadžibekovi on suur helilooja, muusik ja samal ajal suur teadlane, filosoof ja haritlane.

Uzeir Hadžibekovi teosed ja tema vahetu tegevus mängisid suurt rolli rahva taasärkamise tunnete tekkimises, formeerimises ja rahvuslikus tärkamises ning  iseteadvuses. Aserbaidžaanlased – meie noorus, kodanikud, vaimustatuna  Uzeir Hadžibekovi loomingust, armastavad meie kodumaad veel enam. Kuulates tema muusikat, sattudes tema mõtete mõju alla, mis on tekkinud tema loomingust – tunnetasid nad seda, kui kallid ja armsad on meie Kodumaa, meie riik, meie rahvas igale inimesele.

Uzeir Hadžibekovi oli suur kodanik. Ma veel kord nimetan, et Uzeir Hadžibekovi looming aastatel 1918 kuni 1920, sellel Aserbaidžaani iseseisvale vabariigile raskele perioodile,  oli kordumatu. Uzeir Hadžibekovi tegevus oli erakordselt tähtis ja kordumatu ka edaspidiseks perioodiks.

Nagu ajaloost nähtub, elas Uzeir Hadžibekov perioodil, millel oli kolm suunda. Perioodil, millal ta sündis, tuli ta ilmale nagu kultuuritegelane – see oli tsaari Venemaa periood  Aserbaidžaanis. Peale seda 1918 aastal loodi Aserbaidžaanis esimene demokraatlik vabariik. Peaaegu kaks aastat kestis Aserbaidžaani Vabariigi iseseisvus. Peale seda kehtestati Aserbaidžaanis nõukogude võim ja see kestis kuni 1991-1992 aastani. Kõikidel nendel kolmel etapil teenis Uzeir Hadžibekov oma rahvast olenemata võimu vormist.  Täna on meil alust rääkida, et ta mõtles selliselt: milline ka poleks võim, inimene, kes ustavalt teenib oma kodumaad, püüdes oma rahvast edasi viia, ei pea arvestama mitte millegi muuga. Uzeir Hadžibekov oli selline. 

Kui minevikus kaldus jututeema Uzeir Hadžibekovi eluteele, siis räägiti tema poolt loodud loomingust, kuid midagi ei räägitud tema ühiskondlik-poliitilisest tegevusest sellel perioodil , sajandi algusest kuni  1920 aastani. Vahest räägiti salaja sellest, et Uzeir Hadžibekov oli musavadi valitsuse liige jne., et seda ei ole vaja esile tõsta. Edasi aastatel 1920 kuni 1948, millal ta suri, langes tema eluperiood nõukogude võimu perioodil. See periood oli Uzeir Hadžibekovi tegevuses ka väga loominguline ning viljakas, väga hinnaline ja tähendusrikas meie rahvale. 

Peale seda, kui meie vabariigis muutus ühiskondlik-poliitiline süsteem, ei pea me siiski enam põdema endist haigust – ülistada ühte ajaperioodi ja vaikida teisest.

Alates 1885 aastast tema, sündimisest kuni 1948 aastani s.t. kuni tema surmani, oli ta aserbaidžaani rahva väljapaistev poeg, teenis  aserbaidžaani rahvast ja iga süsteemi ja iga valitseva  võimu ajal, kasutades ära oma võimalusi, viies alati oma rahvast edasi. 

Rääkides Uzeir Hadžibekovi tegevusest kuni 1920 aastani, peab samal ajal hindama kõrgelt tema järgnenud tegevust. Uzeir Hadžibekovil oli asendamatu roll Aserbaidžaani kultuuri õitsengu ajaloos – täna võime me uhkustundega öelda, et XX sajandil ja peale 20-daid aastaid meie sajandis, arenes meie vabariigis kultuur, loodi suur kultuuriviljelejate armee, meie rahvas sai kirjaoskajaks, tõusis tema kultuuritase. Kõiges selles oli Uzeir Hadžibekovi asendamatu roll.

1937 aastal esitas maailmale ooperi „Kjöroglu”. Veel kord ütlen, see sai meie rahva ajaloo ja kultuuri suureks revolutsiooniliseks sündmuseks. Aserbaidžaani kultuur jõudis siis Nõukogude Liidu pealinna – Moskvasse teosena „Kjöroglu”. Nõukogude Liit oli suur riik. Venemaa pealinnas, mis omab pikka ajalugu, Kremli palees, võeti Uzeir Hadžibekov vastu suure lugupidamise ja austusega.

 Kui  Uzeir Hadžibekov omal ajal omandas tudengina haridust Peterburi konservatooriumis 1937 aastal, võeti teda vastu väga suure lugupidamisega kõige kõrgemas Venemaa Tsaaride Palees – Kremli Palees. Mitte miski sellest ei unune.

Suure Isamaa Sõja päevil – aastatel 1941 -1945, kirjutas  Uzeir Hadžibekov meie rahva patriootilise vaimu tõstmiseks suurepärased teosed – marsid, laulud, näitas üles suurt panust võidus fašismi üle, soetas oma vahenditest lennuki ja saatis selle rindele. See on seesama Uzeir Hadžibekov.

Uzeir Hadžibekov võttis osa Aserbaidžaani ühiskondlik-poliitilisest elust ja sajandi alguses 1918-1920 aastatel ja 1920-st kuni 1948 aastani. Uzeir Hadžibekov oli sellel ajal Aserbaidžaani parlamendi liige, Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik. Nõukogude Liit oli siis suurriik, sellel oli ülemnõukogu ja millist hinnangut anda ühele või teisele parlamendile, see on juba teine küsimus – ta oli nende parlamentide saadik ja  pidas endale suureks auks kanda seda nimetust. Ka seda ei ole vaja unustada. Uzeir Hadžibekov on meie – kogu oma olemusega, kogu oma loominguga.

Uzeir Hadžibekovi üheks kõige suuremaks teeneks on see, et ta lõi esimese hümni Aserbaidžaani Vabariigile. Hiljem see hümn keelati ära. 1945 aastal võeti kasutusele uus – Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümn. Ka selle lõi Uzeir Hadžibekov. Ja lõpuks, peale Aserbaidžaani iseseisvuse taastamist, võtsime me uuesti kasutusele 1919 aastal Uzeir Hadžibekovi poolt loodud , meie kõigi poolt väga armastatud riikliku hümni.  See kõik on Aserbaidžaani ajalugu. Kõik see on - Uzeir Hadžibekovi elu etapid ja tema loometee.

Iga Uzeir Hadžibekovi poolt elatud päev on meile kallis. Iga tema teos, iga Uzeir Hadžibekovi noodileht on meile hinnaline. Uzeir Hadžibekovi ühiskondlik-poliitiline tegevus on meie jaoks algusest lõpuni väärtuslik. Kuna see kõik teenis aserbaidžaani rahva taassündi, kultuuri arengut ja rahva eneseteadvust. Neid teeneid ei unustata. Need teened on hindamatud.

Seepärast on Uzeir Hadžibekovi looming aserbaidžaani rahva rahvuslik rikkus. Uzeir Hadžibekovi isiksus on aserbaidžaani rahva uhkus, meie rahvuslik uhkus.

Uzeir Hadžibekovi noorus möödus Šušas. Šuša on igale aserbaidžaanlasele kallis, püha linn. Uzeir Hadžibekov võitles alati Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse eest. Lugedes tema artikleid, mis olid kirjutatud 1918-1920 aastatel, tuled mõttele – kui aktuaalsed olid need sõnad ka tänapäeval!  Tänaseks on toonane situatsioon uuesti kerkinud. Armeenia agressioon Aserbaidžaani vastu, katsed omastada meie maid ja meie patriootide poolt riigi kaitsmine – oli ka siis päevakorras. Uzeir Hadžibekov töötas juba siis sellel teel  ja kahjuks ajalugu läks ka nii. Me kõik järgides selliste inimeste, nagu  Uzeir Hadžibekovi,  poolt rajatud teed, püüame säilitada Aserbaidžaani iseseisvust ja Aserbaidžaani territoriaalset terviklikkust. 

Seepärast ka Uzeir Hadžibekovi kodumaal – milleks on kogu Aserbaidžaan, loodi Šušas, kus ta veetis oma nooruse, maja-muuseum. Mõned siinviibijatest on arvatavasti seda külastanud. Ka mina olen korduvalt seal käinud. Samuti on Šušas püstitatud   Uzeir Hadžibekovile mälestusmärk. Sinna on peale Uzeir Hadžibekovi mälestusmärgi veel püstitatud mälestusmärgid meie kuulsustele Bülbülo’le,  silmapaistvale isiksusele Natavan’ile ja veel mitmeid teisi mälestusmärke. 

1992 aasta mais okupeeriti Šuša Armeenia poolt. Okupandid tegid suuri purustusi s.h. purustasid ka meie kultuurimälestisi. Nad mitte ainult ei purustanud Uzeir Hadžibekovi, Bülbülo ja Natavani mälestusmärke, vaid ilmutades ülimat elajalikkust – tulistasid mälestusmärkide pihta. Suure vaevaga õnnestus need mälestusmärgid vangist päästa. Need toodi Aserbaidžaani Gruusia vahendusel ja on eksponeeritud praegu Kunstimuuseumis. Muuseumi külastajatele on praegu näha, kui palju automaadi- ja vintpüssikuule on Uzeir Hadžibekovi ausambal. Need vaenlased püüdsid omal ajal nendesamade kuulidega tabada ka Uzeir Hadžibekovit ennast, kui see neil ei õnnestunud. Aga nüüd tulistavad nad nende samade kuulidega ausammast. Need on meile osaks saanud  rasked, suurte kannatustega sündmused. Kuid see on tõsi, mis näitab seda, milline võib olla metsikus. Ei ole piire fašismil ega elajalikkusel. Need armeenia okupantide tegevused räägivad just sellest.

Ja ärgu armeenia okupandid lootkugi, et need kuulid võivad kõigutada Uzeir Hadžibekovi, Bülbülo ja Natavani loomingut – ei iial! Ärgu mõelgu seda, et kuulid võivad kõigutada aserbaidžaani rahva moraali – ei iial! Ei, see ei saa kunagi toimuda!

Tähistades täna Uzeir Hadžibekovi 110-sünniaastapäeva, me väljendame veendumust sellest, et Uzeir Hadžibekovi pärand jääb elama ja, et kõik kohad, kus ta on elanud saavad palverännakute kohtadeks. Me oleme veendunud, et Aserbaidžaani  maad saavad olema vabastatud armeenia okupantidest. Me oleme veendunud selles, et Šuša vabastatakse. Me oleme veendunud, et vabastatakse kogu Karabahh, kõik meile kuulunud okupeeritud maad ja sõltumatu Aserbaidžaan saab oma territooriumite ja piiride peremeheks.

Selleks on väga palju põhjusi. Juba kuusteist kuud kehtib tulevahetuse katkestamise režiim Armeenia ja Aserbaidžaani vahelises sõjas. Me püüame sellisel moel, rahumeelsel teel, vabastada meie maad, tagada meie territoriaalne terviklikkus. Rakendatud abinõud, rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus, meie käitumine vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide tavadele ja meie  järjekindel poliitika on selle tunnistajaks.

Maailma suured riigid rakendavad ka jõupingutusi selle küsimuse rahumeelseks lahendamiseks, rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus lähtub Minski grupi raamidest. Ma olen veendunud, et nad ka edaspidi tugevdavad oma tegevust. Sest ükski riik ei tohi okupatsiooni heaks kiita. Ükski riik ei pea heaks kiitma separatismi. Ükski riik ei pea heaks kiitma agressiooni.  Kui see on nii, kui on olemas õiglus, kui rahvusvahelised normid leiavad ka edaspidi maailmas kinnitust– siis on meie asi õige ja me saavutame nende küsimuste lahendamist õiguslikul teel.

Samal ajal Uzeir Hadžibekovi looming , nagu ka alati, kutsus inimesi üles patriotismile ja ka täna kutsub Aserbaidžaani kodanikke  patriotismile. Kui me täna tähistame Uzeir Hadžibekovi mälestust, veel kord hindame kõrgelt tema loomingut, peame veel rohkem suurendama endas patriootilisi tundeid, mis on selle loomingu tipuks. Me peame ennast ette valmistama  nende tunnetega tulevikuks.

Me peame olema oma maade peremehed. Peame lahendama küsimused rahulikul teel. Mis ka ei juhtuks. Ja Šuša ja Karabahh ja kõik meie okupeeritud maad saavad olema vabastatud ükskõik millisel viisil – tänu aserbaidžaani rahva tahtele, tänu Aserbaidžaani poegade  vaprusele,  Aserbaidžaani terviklikkus saab olema tagatud.

Nende soovidega, selliste mõtetega,  soovin ma Teile ja kogu aserbaidžaani rahvale õnneliku elu ja edu. Ma langetan oma pea suure Uzeir Hadžibekovi mälestuse ees. Kogu aserbaidžaani rahvas langetab täna pea Uzeir Hadžibekovi mälestuse ees. Avaldades oma lugupidamist ja austust tema mälestuste ees, kutsun ma täna uuesti meie rahvast üles ühtsusele. Kutsun meid kõiki vaprusele, kangelaslikkusele ja patriotismile Uzeir Hadžibekovi pärandi säilitamise nimel, meie kultuuri ja moraali  säilitamise nimel.

Tänan!