1.jaanuar

Uue aasta algus 

6. jaanuar

Kolmekuningapäev

2. veebruar 

Tartu rahulepingu aastapäev

24. veebruar








 

Iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev.

1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, seejärel ründasid Eestit Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti vastu Rahvasteliitu.

Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna valdav enamik eestlastest nägid sakslastes vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest.

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit.

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. 17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse. Samuti ei viidud välja tsiviilkoloniste.

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.
2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige, Eestis tuli käibele euro.

14. märts 

Emakeelepäev

17. märts ... 20. aprill 

Suur reede

Suur Reede on Kristuse surmapäev, mil Kirik elab tõsiduses ja leinas. Ometigi ei ole see päev lohutamatusega märgitud. Suure Reede sõnum on: Kristus on surnud meie eest ja toonud meile lepituse. Kristuse rist on usklikele elu märgiks.

Selle päeva erilisust ja suurust väljendab ka päeva nimi – Suur Reede (samuti nt ungari keeles) või ‚püha reede’ (nt prantsuse keeles Vendredi saint) või ‚pikk reede’ (nt soome keeles pitkäperjantai, rootsi keeles langfredag). Ingliskeelne nimi (Good Friday, ´hea reede´) viitab lunastusele kui Jumala heale tööle inimkonna heaks. Saksakeelses nimes Karfreitag tuleb aga esile Kristuse ristisurma kannatusvalu (kar tähendab vanas murdes leina). Ladinakeelne nimi toonitab ristiohvrit ja lunastust – Dies crucis
(´risti päev´).

Suure Reede piiblilugemistes jälgitakse Kolgata sündmusi kuni Jeesuse surmani. Kell 15 võib pidada eraldi Jeesuse surmahetke palvuse. Õhtuse teenistuse rõhk on Jeesuse matmisel, mille läbi Jumal on pühitsenud ka meie hauad rahuasemeks. Suure Reede jumalateenistusi iseloomustab lihtsus, kasinus ja alandlikkus, millega kogudus väljendab oma leina ja tunnistab oma osa Kristuse kannatustes.

Suur reede kui Kristuse surmapäev on aasta õnnetu päev, nagu reedene päev on tervikuna õnnetuim nädalapäev. Üldse peeti mitmete ebasoodsate tingimuste kokkulangemist eriti halvaendeliseks ja oma omadustelt oli selline kahtlemata suur reede.

Rahvakalendris rõhutati päeva pühadust ja keeldu töötada. Hommikul tõusti vara, mitmel pool Lääne-Eestis ja saartel käidi nn hane tegemas ehk kasevitstega magajaid peksmas.

Ülestõusmispühade1. püha

1. mai

Kevadpüha

8.maikuu

Teine pühapäev - emadepäev

Nelipühade 1. Püha

Nelipüha (vanakreeka nimi Πεντηκοστή Pentēkostē - 'viiekümnes [päev]') on kristlik püha, millega mälestatakse Püha Vaimu laskumist apostlitele 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja 10 päeva pärast taevaminemispüha. See on kiriku sünnipäev.

Nelipüha on seotud juudi pühaga Šavuot, mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Šavuoti peetakse seitse nädalat pärast paasapühi ja ta on pärit kaugest paganlikust minevikust, mil tähistati lõikustänupüha.

Eesti rahvakalendris kannab Nelipüha ka suvistepüha nime.

Mälestatavast sündmusest jutustatakse Piiblis Apostlite tegude raamatu 2. peatükis.

Nelipüha liturgiline värv on katoliku, luteri ja anglikaani kirikus tavapäraselt punane, õigeusu kirikutes reeglina roheline.

4. juuni      

Eesti lipu päev

14. juuni 

Leinapäev

23. juuni

Võidupüha

23. juuni - võidupüha  - Võidupüha on Eesti riigipüha, mida peetakse 23. juunil alates aastast 1934. Sellega tähistatakse Eesti võitu Võnnu lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919.

Võidupüha on eraisikutele kohustuslikuks lipuheiskamise päevaks. Võidupüha tähistamine on tseremoniaalselt seotud jaanipäeva tähistamisega 24. juunil.

Jaanipäev

Jaanipäev on Eesti rahvakalendri suvepüha.

20. august

Taasiseseisvumispäev

Taasiseseisvumispäev on 20. augustil tähistatav Eesti Vabariigi riigipüha, millega meenutatakse Eesti kuulutamist NSV Liidust sõltumatuks ja jälle iseseisvaks Eesti Vabariigi Ülemnõukogus 20. augustil 1991 kell 23.03.

"Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" deklareeris, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.

2. november

 Hingedepäev 

Isadepäev

16. november

Taassünni päev

24. detsember

                                                      Jõululaupäev
  Jõululaupäev on 24. detsember, päev enne esimest jõulupüha. Eestis on see päev riigipüha.

25. detsember 

Esimene Jõulupüha

Jõulud on 21.–27. detsembril (kristlikud jõulud 25.–27. detsembril) tähistatav püha, mille tähendus on kombestikes või usundites erinev.

26. detsember

Teine Jõulupüha