Aserbaidžaani Vabariigi riigipühad ja mälestuspäevad

\"\"  \"\" 
Punasega
on märgitud riiklikud pühad. Rohelisega on tähistatud festivalid, mälestuspäevad jms., mis on riigile suure tähtsusega, kuid mis ei ole pühad selle sõna otseses mõttes.

1 ja 2 jaanuar





















 

Uusaasta püha

Jaanuar (ladina keeles januarius) on jaanuari kuule antud kahenäolise Rooma jumala Januse järgi. See on Gregoriuse kalendris aasta esimene kuu. Gregoriuse kalender võeti kasutusele 1582 aastal.  Juliuse kalendrile mindi üle Peeter I ukaasi alusel. Selle ukaasi järgi 1. Jaanuar – Jeesuse sündimise päev sai uue aasta alguseks ja seega algas XVIII sajand 1. Jaanuaril 1701 aastal.

1918 aastal võeti V.I.Lenini, Nõukogude Venemaa valitsusjuhi, dekreediga kasutusele Gregoriuse kalender.

Kuni selle ajani, kui algas uus aasta 13-l jaanuaril, siis see erinevus kõrvaldati  ja seega algas uus aasta 1-st jaanuarist, mis on ka puhkepäev.

Aserbaidžaani Vabariigis on kasutusel Gregoriuse kalender ja 1.jaanuar on puhkepäev.

Alates 2006 aastast loetakse 1-2 jaanuar pidupäevadeks ja märgitakse  puhkepäevadena.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, mille kohaselt, kui püha satub puhkepäevale, siis loetakse ka sellele järgnev päev puhkepäevaks.

20 jaanuar

 

Üldrahvalik leinapäev

20.jaanuar on kirjutatud aserbaidžaani rahva ajalukku, kui üks verisemaid tragöödiaid. Terroristlik akt, mis  elajalikult pandi toime sellel päeval, endise Nõukogude Riigi sõjamasina poolt aserbaidžaani rahva vastu, jääb inimkonna ajalukku musta leheküljena, kui üks raskemaid inimsuse vastaseid kuritegusid. Arvete õiendamine rahuliku elanikkonnaga, kes astus võitlusse rahvusliku vabaduse eest, oma maa territoriaalse terviklikkuse eest. Sadade süütute inimeste tapmine ja vigastamine massilise terrori tulemusena nõukogude totalitaarse  režiimi kokkuvarisemise künnisel, demonstreeris uuesti kogu maailmale selle kuritegelikku olemust.
Nõukogude Armee eri- ja sisevägede suure kontinendi sisseviimisega Bakuusse, kaasnes eriline julmus ja enneolematu elajalikkus. Samal ajal sai Aserbaidžaanile osaks agressioon naaberriigi Armeenia poolt. Selles olukorras nõukogude juhtkond mitte ainult ei võtnud ette mingisuguseid otsustavaid vahendeid konflikti ärahoidmiseks, vaid vastupidi - Aserbaidžaani viidud vägede koosseisu oli mehitatud armeenlastest sõdurid, ohvitserid ja isegi armeenlasi-kursante, keda mobiliseeriti Stavropolist, Krasnodarist ja Rostovist, kes teenisid Nõukogude väeosades.

Bakuusse viidud sõjaväe kontingent – mõningate hinnangute kohaselt kuni 60 tuhat meest – kes olid läbinud tugeva psühholoogilise ettevalmistuse (erapooletute sõjaväe ekspertide arvamuse kohaselt üksus “Štšit”):  “Teid toodi Bakuusse selleks, et te kaitseksite venelasi, keda kohalikud elanikud elajalikult tapavad.  Saljanski kasarmuid (Bakuu peagarnisoni territoorium)  ümbritsenud majade katustele paigutati ekstremistidest snaipreid, ainuüksi selles piirkonnas on 110 tulepunkti, majad ja korterid on täidetud relvastatud inimestega Aserbaidžaani Rahvarindest, kes võtavad teid tiheda automaatide ja kuulipildujate tule alla.”
Nõukogude impeeriumi juhtkond, eesotsas Mihhail Gorbatšoviga, kasutas Bakuus osavalt ära “vene ja armeenia kaarti”.  Nagu oleks väed toodud Bakuusse just nende ja sõjaväelaste perede kaitsmiseks, et ära hoida vägivaldne võimu võtmine “natsionaal-ekstremistide” poolt. Tegelikult aga oli see ilmne silmakirjalikkus, alatu vale. Nii, et isegi siis kui Nõukogude Valitsuse  “argumendid” oleks olnud tõele lähedased, ei olnud mingit vajadust saata Bakuusse hambunirelvastatud vägesid. Kuna sellel ajal oli siin 11,5 tuhat sisevägede sõdurit, arvukad Bakuu garnisoni  sõjaväeosad ja Kaitseministeeriumi alluvusega õhukaitse relvajõud. Ka 4. Armee asus Bakuus.

Kõigele sellele vaatamata, Mihhail Gorbatšov, rikkudes jämedalt NSV Liidu Konstitutsiooni § 119 ja Aserbaidžaani NSV Konstitutsiooni  §71 sätteid, kirjutas alla määrusele “Kuulutada Bakuus välja erakorraline seisukord”.  Ja 19.jaanuaril kell 19:27 lasi NSVL KGB eriüksus “Alfa” õhku Aserbaidžaani televisiooni energiaploki, millega peatati telesaadete edastamine vabariigis. Öösel aga tungisid väeosad linna, ilma et oleks teatatud erakorralisest seisukorrast,  ja panid toime arveteõiendamised   elanike kallal.

Enne Gorbatšovi määruse jõustumist, s.t. 20.jaanuari kella 00-ks, oli tapetud juba 9 inimest. Teade erakorralise seisukorra kehtestamisest Bakuus, avaldati rahvale alles kell 7 hommikul 20.jaanuaril. Selleks hetkeks oli tapetute arv kasvanud 100 inimeseni. Kõrged Gorbatšovi emissarid, kes olid komandeeritud Aserbaidžaani, teatasid alatult, et Bakuus erakorralist seisukorda sisse ei viida. Niisugune  armetu ilme jäi nõukogude impeeriumist eesotsas Mihhail Gorbatšoviga, kelle kätel on sadade inimeste veri ja, kes ise sai hiljem Nobeli preemia osaliseks (?!) ...

Tankid ja BTR soomukid tegid maatasa kõik ettejäädava oma teel, sõdurid tulistasid halastamatult kogu ümbrust. Kuulirahe ei tabanud inimesi mitte ainult tänavatel, vaid ka autobussides ja oma korterites. Tulistati ka kiirabiautosid ja meditsiinitöötajaid, kes sõitsid haavatute juurde. Mõne päeva jooksul tapeti 137 ja haavati 700 inimest, üle 800 inimese oli ebaseaduslikult arreteeritud.

26 veebruar 

 

Hodžalinski genotsiidi ja rahvuslik leinapäev

Ööl vastu 26.veebruari 1992 aastal hõivasid armeenia sõjalised formeeringud koos NSV Liidu 366 motoriseeritud laskurpolgu rasketehnika ja koosseisu toel, mis baseerusid Hankendi linnas, Hodžalõ linna.
Linna ründamisele eelnes kahuritest ja raskest sõjatehnikast laustuli, tulistamisega alustati juba 25.veebruari õhtul. Selle tagajärjel puhkes linnas tulekahju ja 26.veebruari hommikul kella viieks oli praktiliselt kogu linn leekides. Elanikkond, 2500 inimest, kes olid jäänud linna, olid sunnitud maha jätma oma kodud ainsas lootuses, et jõuda rajooni keskusesse – Agdami linna, mis oli lähimaks aserbaidžaanlastega enamasustatuks punktiks.

Kuid need püüdlused kahjuks ei õnnestunud. Armeenia relvastatud üksused, koos motoriseeritud jalaväepolguga, kes purustasid Hodžalõ, õiendasid eriti julmalt arveid rahuliku elanikkonna kallal. Selle tulemusena oli tapetud 613 inimest: nendest lapsi – 63; naisi – 106; vanureid – 70.

8 perekonda hävitati täielikult. 25 last kaotasid nii isa kui ka ema. 130 last jäid ilma ühest vanemast. Haavatuid oli kokku – 487 inimest: nendest lapsi – 76. Pantvangiks oli võetud – 1275 inimest. Teadmata kadunuks jäid  - 150 inimest. 

8 märts 








 

 

Rahvusvaheline Naistepäev

8.märts – Rahvusvaheline Naiste Solidaarsuse päev võitluses majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku võrdõiguslikkuse eest. Otsus Rahvusvahelise Naistepäeva tähistamise kohta võeti vastu Clara Zetkina poolt esitatud ettepaneku alusel rahvusvahelisele II rahvusvahelisele nais-sotsialistide konverentsile 1910 aastal Kopenhaagenis. Esimest korda tähistati seda päeva 1911 aastal Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis. Seda päeva hakati tähistama Venemaal 1913.a., Aserbaidžaanis -1917 aastast. Kuni 1914 aastani tähistati seda päeva erinevatel päevadel. Rahvusvahelise Naistepäeva tähistamine 8. Märtsil sai traditsiooniks peale seda, kui naised Austriast, Ungarist, Venemaalt, USA-st ja teistest maadest otsustasid seda päeva lugeda pidupäevaks.

Sellest ajast tähistatakse kõikides maades 8.märtsit, kui Rahu Eest Võitlemise Solidaarsuse Päeva. 1965 aastal kuulutas Aserbaidžaani NSV 8.märtsi pidulikuks puhkepäevaks. Peale Aserbaidžaani iseseisvumist säilis 8 märtsil pidupäeva staatus.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, mille kohaselt, kui püha satub puhkepäevale, siis loetakse ka sellele järgnev päev puhkepäevaks

21 märts 

 

Novruz püha

Novruz  püha tähistab kevade saabumist ja Päikese kalendri järgi uue aasta saabumist.

Novruz püha ajaloolised juured pärinevad iidsetest prohvet Zardušta aegadest – ajavahemikus 3700 – 5000 aastat.

Vanas Babüloonias tähistati seda püha 21-l Nisani (märts, aprill) kuupäeval ja see kestis 12 päeva. Igal kaheteistkümnel päeval olid omaette rituaalid (tavad)  ja omad meelelahutused. Esimeses kirjalikus mälestises on märgitud, et Novruzi püha tekkis 505 aastal e.m.a..

Islam andis Novruz’ile religioosse tooni. Kuid suured valgustajad Firdous, Rudak, Avicenna, Nizam, Saad, Hafiz kinnitasid näitlikult, et  Novruz püha  ilmus kaua aega enne Islamit.  Novruz’ile pühendatud teostest võib märkida „Sijasetname” Nizami,  „Novruzname” Omar Haijama.

Aserbaidžaan – Tulede maa – on rikkalike traditsioonidega maa, mis on seotud tulekultusega ja Novruz on selles kultuurikontekstis halvast puhastamise sümbol.

Novruz’i tipp on see, kui vana aasta annab oma volitused üle uuele aastale. Vanade traditsioonide kohaselt, lastakse uue Novruz’i auks   aupauke kahuritest ja käsirelvadest. Sellest kirjutas juba XIX sajandil  N.Dubrovin: „Kevade saabumist Aserbaidžaanis kuulutasid linnades ja külades relvade paugud. Adam Olearius, Novruz pidustustes osaleja Aserbaidžaanis, kirjutas: „Astroloog, kes astronoomiliste aparaatidega ja päikesekella abil määrab Päikese kõrguse päeva ja öö kokkusaamisel (pööripäeval), kuulutas: „Uus aasta on saabunud”.  Ja samal hetkel kõlasid kahurite paugud linnatornidest ja kindlusemüüridest kostus muusika. Selliselt algasid Kevadpühad” (1637).

Novruz on lõbus ja armastatud püha. Novruz – see on püha, millesse on koondunud aserbaidžaani rahva hinnalised traditsioonid.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

31 märts
 

 

Aserbaidžaanlaste genotsiidipäev

Aserbaidžaanlaste  vastu toimepandud genotsiidipäeva – tähistatakse igal aastal 31 märtsil. 1918 aasta märtsis-aprillis, tapsid armeenlased Bakuus, Šamahhõs, Gubes, Muganis ja Ljankjaranis üle 30 tuhande aserbaidžaanlase ning kümned tuhanded inimesed aeti minema omalt maalt. Ainuüksi Bakuus tapeti erilise julmusega umbes 10 tuhat aserbaidžaanlast, Šamahhõs purustati 58 küla, tapeti 7 tuhat inimest (kellest olid 1653 naised, 965 lapsed). Gubõ territooriumil tehti maatasa – 122 küla, aga Karabahhi mägialadel – 150 küla, Zangezuris – 115, Irevanski kubermangus – 211, Karski oblastis – 92 külades sattus elanikkond genotsiidi ohvriks sõltumata vanusest ja soost. Arvukates irevani aserbaidžaanlaste pöördumistes ajalehe „Ašhadavor ” („Truženik” e.k. Töötaja) poole, oli 2. novembri 1919.a. numbris ära toodud arvud, et selles ajaloolises aserbaidžaanlaste linnas ja selle ümbruses laastati lühikese aja jooksul 88 küla, põletati 1920 maja, tapeti 131970 inimest. 26märtsil 1998 aastal andis Aserbaidžaani president G.Alijev välja spetsiaalse määruse, mille kohaselt 31 märts kuulutati välja mälestuspäevaks – Aserbaidžaanlaste genotsiidipäevaks.

9 mai

 

Fašismi üle saavutatud võidupäev

Teine Maailmasõda  (1939 – 1945) on jäänud mällu, kui inimkonna hirmsate, õuduste ja viletsuse aastad.

Sõja aastatel (1941-1945) näitas aserbaidžaani rahvas üles ülisuurt kangelaslikkust ja vaprust nii rindel kui ka tagalas. Lühikese aja jooksul formeeriti vabariigis 87 hävituspataljoni, 1124 enesekaitse rühma. 1941-1945 aastatel läksid rindele üle 600 tuhande vaprat noormeest ja neidu. Aserbaidžaani diviisid läbisid kuulsusrikka sõjatee Kaukaasiast kuni Berliinini.  Ligi 130 meie kaasmaalast pälvisid Nõukogude Liidu Kangelase aunimetuse, 30 said orden „Slava” kavalerideks. 170 tuhat Aserbaidžaani sõdurit ja ohvitseri autasustati erinevate NSVL ordenite ja medalitega.  Kahekordne Nõukogude Liidu Kangelane Azi Aslanov, Nõukogude Liidu Kangelased Israfil Mamedov, Ruslan Vezirov, Adil Gulijev, Zija Bunjadov, Gerai Asadov, Melik Magerramov, Mehti Husseinsade, kindralid Mahmud Abilov, Akim Abbassov, Tarlan Alijarbekov, Hadžibala Zeinalov,  ja paljud teised kirjutasid oma kangelastegudega uued leheküljed meie rahva ajalukku.

Vabariigi majanduses tehti suuri ümberkorraldusi, et viia see üle rinde teenindamiseks. Lühikese aja jooksul muutus Bakuu sõdivate armeede relvaarsenaliks. Vaatamata suurtele raskustele näitasid meie naftatootjad üles mehisust ja kangelaslikkust, varustades rinnet ja tööstust kütusega.

Akadeemik Jossif Mamedalijevi juhtimisel loodi uus tehnoloogia aviobensiini saamiseks. Tänu meie naftatöötajate ennastsalgavale tööle saavutati Aserbaidžaani ajaloos nafta ammutamises rekordnäitajad – 23,5 milj. Tonni « musta kulda », mis oli 71,4% kogu naftatoodangust  NSV Liidus. Kokku andsid Aserbaidžaani naftatöötajad kodumaale sõja aastatel 75 milj. tonni naftat, 22 milj. tonni bensiini ja teisi naftatooteid. Veendunult võib öelda, et Bakuu nafta sai üheks põhiliseks faktoriks võidu saavutamisel fašismi üle. Küllaldane on märkida, et viiest neli lennukit, tanki ja autot töötasid Bakuu bensiiniga. Suures Isamaasõjas näitas aserbaidžaani rahvas massilist kangelaslikkust ja  eneseohverdust. 

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

28 mai

 

Vabariigi Aastapäev

XX sajand ei läinud ajalukku mitte ainult kui teaduse ja tehnika sajand, vaid kui ka rahvusliku taassünni sajand koloniaalimpeeriumite kokkuvarisemise ja rahvusriikide moodustamise sajand.

Rahvusliku Veebruarirevolutsiooni tagajärjel kukutati Venemaal 1917 aastal tsaarivalitsus. Riigis levis tsarismi poolt rõhutud rahvaste rahvuslik liikumine. 28.mail 1918 aastal moodustati Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik (1918-1920) – esimene ilmalik demokraatlik riik Islami Idas. See jäi rahvuste ajaloolisse mällu kui aserbaidžaani riikluse kogemus.

Alates 1990 aastast, Vabariigi Aastapäeva – riikliku iseseisvuse taastamise päeva, tähistatakse riikliku pühana.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

15 juuni

 

Aserbaidžaani Rahvusliku Päästmise päe

1991 aasta oktoobris sai Aserbaidžaan iseseisvuse. Kuid esimestel iseseisvuse aastatel valitses poliitilises võimus vaakum ja totaalne kriis riigi alustes, kõikides tema institutsioonides s.h. armees ja riikliu julgeolekuorganites. Situatsiooni halvendas ka anastamise  agressioon Armeenia poolt. 1993 aasta suvel varitses Aserbaidžaani reaalne kodusõja oht. Sellel Kodumaale raskel hetkel tuli Geidar Alijev tagasi võimu juurde.   15.juunil 1993 aastal valiti Geidar Alijev Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu esimeheks. Seega läks 15.juuni meie ajalukku kui Rahvusliku Päästmise päev. 1997 aastal kuulutas Milli Medžlis, vastavalt ühiskonna poolehoiule, selle päeva riiklikuks pühaks.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

26 juuni

 

Aserbaidžaani Relvastatud Jõudude Päev

9.oktoobril 1991 aastal võttis Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse Armee loomiseks.

Aserbaidžaani Presidendi määrusega 22.maist 1998 aastal, kuulutati 26 juuni Relvastatud Jõudude Päevaks.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

18 oktoober

 

Riikliku Iseseisvuse Päev

30.augustil 1991 aastal Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu erakordsel istungil võeti vastu deklaratsioon Aserbaidžaani Vabariigi riiklikust iseseisvusest.

Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu ajaloolisel istungil 18.oktoobril 1991.a. võeti ühehäälselt vastu Konstitutsiooniline akt „Aserbaidžaani Vabariigi riiklikust iseseisvusest”.

29. detsembril 1991.a. toimus üldrahvalik hääletamine. Referendumi bülletäänidel seisis ainult üks küsimus: „Kas Te olete „Aserbaidžaani Vabariigi riikliku iseseisvuse Konstitutsioonilise Akti” poolt?”.

Aserbaidžaani rahvas hääletas riikliku iseseisvuse poolt.

1992 aasta maikuus Milli Medžlis (parlament) kinnitas Aserbaidžaani Vabariigi Riigihümni (muusika – Uzeir Hadžibekov, sõnad – Ahmed Džavad) ja mõne aja pärast – riigilipu, riigivapi koos sellel oleva kaheksanurkse tähega ja leekidega selle keskel.

9 november

 

Aserbaidžaani Vabariigi Lipupäev

Aserbaidžaani riigilipp võeti vastu esimest korda rahvuslipuna Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi valitsuse otsusega 9.novembril 1918 aastal ja see oli riigisümboliks kuni 1920 aasta aprillini. Nõukogude ajal vahetati see välja Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi lipuga.

Ametlikult heisati see lipp Aserbaidžaani vabariigis Nahhitševani Ülemnõukogu hoonele vastavalt Nahhitševani Autonoomse Vabariigi Medžlise (parlamendi) otsusele 19.jaanuarist 1990 aastal. Kaheksa päeva hiljem muutis selle otsuse Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu.  17.novembril 1990 aastal, rahvusliku liidri Geidar Alijevi eesistumisel, Nahhitševani Autonoomse Vabariigi Medžlise istungil, sai Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi lipp Nahhitševani Autonoomse Vabariigi lipuks. 5.veebruaril 1991 aastal Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu üldsuse nõudmisel  Riigilipu seaduse ja andis kolmevärvilisele lipule Aserbaidžaani Vabariigi Riigilipu staatuse.

Aserbaidžaani Vabariik saavutades 18.oktoobril taas oma riigi  iseseisvuse, vastava Konstitutsioonilise aktiga, kuulutades ennast Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi õigusjärglaseks, võttis kasutada selle riikliku atribuutika sealhulgas ka Riigilipu.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.

12 november

 

Konstitutsiooni päev

1995 aastal vastu võetud Aserbaidžaani Vabariigi Konstitutsioon sai neljandaks konstitutsiooniks aserbaidžaani riigis, peegeldades selle uut ajaloolist modifikatsiooni. Aserbaidžaani Vabariigi konstitutsioonilise ülesehituse ajalugu langeb põhiliselt NSV Liidu kooseisus oldud ajaperioodile.

Esimene Aserbaidžaani Konstitutsioon võeti vastu 19.mail 1921 aastal Esimesel Nõukogude Üleaserbaidžaanilisel kongressil. Aserbaidžaani Vabariigi Konstitutsiooni uus redaktsioon, mis oli NSV liidu 1924 aasta Konstitutsiooniga vastavuses, võeti vastu 14.märtsil 1925 aastal Nõukogude IV Üleaserbaidžaanilisel kongressil. 21.aprillil 1978 aastal võeti vastu uus

Aserbaidžaani NSV Konstitutsioon, mis väljendas uut ajajärku riigi ajaloo reaalsuses. Seoses iseseisvuse saavutamisega, ilmus vajadus uue konstitutsiooni koostamiseks. Sellel eesmärgil loodi spetsiaalne komisjon presidendi Geidar Alijevi juhtimisel. Konstitutsioon võeti vastu rahva tahte kohaselt 12.novembril 1995.a. toimunud referendumil.

1995 aasta konstitutsioonis on kirjas Aserbaidžaani Vabariigi riigi struktuuri alused. Aserbaidžaani Vabariigi Konstitutsiooni tekst koosneb 5-st osast, 12 peatükist ja 158 artiklist.

17 november

 

Rahvuslik Taassünnipäev

1988 aasta esimestel päevadel algas Armeenia avalik agressioon Aserbaidžaani vastu. Kasutades ära Nõukogude Liidu juhtkonna mahitamist, Armeenia valitsejatele anti põhimõttelised sanktsioonid ära ajada oma elukohast rohkem kui 200 tuhat aserbaidžaanlast.

17.novembril 1988 aastal algas Bakuu peaväljakul – Azadlõg üldsuse tähtajatu miiting protesteerimaks Armeenia juhtkonna ja Kremli tegevuse vastu.

Alates 1992 aastast tähistatakse 17.novembrit kui Rahvusliku Taassünnipäeva.

31 detsember

 

Aserbaidžaanlaste Rahvuslikuks Solidaarsuse päev

Igal aastal 31.detsembril tähistatakse  Aserbaidžaanlaste Rahvusliku Solidaarsuse päeva. Üle maailma elab kümneid miljoneid aserbaidžaanlasi: Iraanis (Lõuna Aserbaidžaan), Türgis, Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias, USA-s ja Lähis-Ida maades. Kõige suurem aserbaidžaanlaste diasporaa on Venemaal – 1,5 kuni 2 milj. inimest.

Aserbaidžaani Vabariigi moodustamisega muutus diasporaa ühiskondlik staatus, see aktiviseeris oma laiaulatuslikku tegevust aserbaidžaani rahva hüvanguks. 1993 aastal vastavalt Presidendi määrusele kuulutati  31.detsember Aserbaidžaanlaste Rahvuslikuks Solidaarsuse päevaks.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.


 

Gurbani Püha

Ohvritoomise usupüha – Gurbani Püha, tähistatakse igal aastal kõikides islamimaades. Ohvritoomise tava eksisteeris juba kaua aega enne Islamit.

Peale hidžra teist aastat, prohvet Muhammedi ümberasumist Mekast Mediinasse, tekkisid islami maailmas uued arusaamad ohvritoomise kombetalituses, sellised nagu almuse andmine vaestele ja väetitele, soovide täitumiseks  õnnistuste jagamine. Religioosne tava ohvritoomiseks sai alguse peale prohvet Ibrahimi juhtumit. Talle ilmutas nägemus, et Allah käskis temal tuua ohvriks oma poeg Ismail selleks, et kogeda tema usku Jumalasse. Nagu tõeline usklik, oli Ibrahim valmis täitma Jumala tahet, samaväärne sellega, et Ismail oli valmis ohvriks olema.

Gurbani püha ajal peab iga teadlik moslem tooma looma  ohvriks, jagama selle liha vaestele ja väetitele. Ohverdamise akt on ülendada  inimest hingeliselt tõelise usu kõrgustesse. Koraanis on kirjutatud: „Allahh ei vaja ei looma liha ega verd, vaid teie uskumust”.

Gurbani  Püha vältab kaks päeva.

Märkus: Alates 2006 aastast kehtib seadus, et kui pidupäev satub puhkepäevale, siis sellele järgnev päev on puhkepäev.


 

Ramazani Püha

Püha kuu  Ramazan on määratud moslemitele hidžra teisel aastal (622). Ramazani kuu õpetab inimesi armastama kogu südamest Allahi käske, minnes läbi lihasuretuse  katsumuste   ja hinge harimise. Sellel kuul jälgivad moslemid paastumise tava – orudžlug.

Orudžlug ajalugu sai alguse hidžrõ teisest aastast, siis kui prohvet Muhammed kehtestas Mediina linnas moslemitele Ramazani kuu. Just ühel viimasel ööl kümnest, Ramadani kuul, kinkis Allahh moslemitele Koraani. Räägitakse, et see sündis 23-l ööl vastu 27-t  või  26-l  vastu 27-t. Seda ööd nimetatakse „lailat al Kadr” – tugev ja võimas öö. Koraanis on selle öö kohta öeldud: „Sellele ööle me tõepoolest kinkisime jõu, võimsuse, see öö on tugevam tuhandest kuust, inglid laskusid maa peale ja ootavad Allahhi käsku, selles öös on koidikuni terve maailm” (97:1-5).

Orudžlugi paastu ajal ei ole lubatud päeva valgel ajal süüa, suitsetada, täita abielukohustusi ja muud sellist. Paastust on vabastatud lapsed, rasedad naised,  inimesed, kes põevad tõsiseid haigusi, sõjamehed ja teelised.