Kallid kaasmaalased!

Lugupeetud delegaadid, külalised!

Lugupeetud daamid ja härrad!

Õnnitlen Teid südamlikult Aserbaidžaanlaste Ülemaailmse I Kongressi avamise puhul ja soovin edu kongressi töös.

Aserbaidžaanlaste Ülemaailmse I Kongress – see on ajalooline sündmus iseseisva Aserbaidžaani elus ja kõikide aserbaidžaanlaste elus üle maailma. Aserbaidžaanlaste ja kõikide aserbaidžaani kogukondade esindajad üle maailma tulid kokku esimest korda Aserbaidžaani pealinna Bakuusse, et viia läbi oma I Kongress. Avaldan kõikidele delegaatidele, külalistele ja aserbaidžaani kogukondadele erinevatest riikidest, keda nad esindavad, tunnustust selle eest, nad toetasid meie otsust korraldada Aserbaidžaanlaste Ülemaailmne I Kongress ja saabusid Aserbaidžaani, selle pealinna Bakuusse, et osaleda sellel kongressil.

Meie, aserbaidžaanlased, kes me elame Aserbaidžaanis ei ole mitte kunagi unustanud välismaal elavaid kaasmaalasi. Olles pikki aastaid sellise suurriigi koosseisus nagu Nõukogude Liit, kus ei olnud võimalusi pidada ühendust oma kaasmaalastega, kes elasid välismaal, tundsime me alati huvi, kuidas elavad aserbaidžaanlased erinevates riikides, millega nad seal tegelevad ja püüdsime, kasutades ära neid tagasihoidlikke võimalusi, luua nendega sidemeid.

Nõukogude Liidu lagunemine 1991 aastal, olles olnud Nõukogude Liidu koosseisus koos 15 liiduvabariigiga, andis võimaluse  oma iseseisvuse  saavutamiseks, viia ellu aserbaidžaani rahva püüdlused rahvuslikust vabadusest, kuulutada välja Aserbaidžaani iseseisvus ja taastada 1920 aastal kaotatud suveräänsus see kõik andis meile võimaluse laiendada meie sidemeid nende aserbaidžaanlastega, kes elavad erinevates riikides, kuulutada välja meie solidaarsus nendega ja anda oma panus edasiseks solidaarsuseks. Juba meie iseseisvuse esimestel kuudel, 31.detsembril 1991 aastal, võtsime me vastu otsuse „Aserbaidžaanlaste ülemaailmse solidaarsuse kohta”. Sellest ajast peale tähistame me seda päeva kui suurt püha ja just sellest ajast on meie sidemed aserbaidžaanlastega, kes elavad maailma erinevates paikades,  hakanud samm-sammult paranema. See on – sõltumatu Aserbaidžaani ja aserbaidžaani rahva enesemääramise saavutus.

Aserbaidžaani rahval on suur ja iidne ajalugu. Selle sajandite pikkuse ajaloo jooksul sai meie rahvas paljude katsumuste osaliseks. Ta elas ja ei kaotanud oma väärikust, säilitas oma rahvusliku ainulaadsuse, andis hinnalise panuse maailma tsivilisatsioonile ja rikastas seda. Kuid oma ajaloo erinevatel etappidel said aserbaidžaanlastele osaks teatud kaotused. Seepärast aserbaidžaanlaste üksmeel, solidaarsus erinevates maailma nurkades, omavad praegu erilist tähendust nii meile kui Aserbaidžaani riigile, kui ka aserbaidžaanlastele, kes elavad maailma erinevates riikides. Peale oma riigi sõltumatuse väljakuulutamist läbis Aserbaidžaan väga suure, kuulsusrikka  ja seoses sellega ka raske teekonna. Neil päevil me tähistasime pidulikult Aserbaidžaani iseseisvuse väljakuulutamise  kümnendat aastapäeva. Me veelkord analüüsisime kümne aasta jooksul läbikäidud teed, teavitasime saavutatud edusammudest ja määratlesime eesseisvaid ülesandeid. Analüüsides veel paljusid lahendamata probleeme võtsime kasutusele vajalikud vahendid nende lahendamiseks.

Aserbaidžaani iseseisvus ja selle kui sõltumatu riigi areng kümne aasta jooksul – on kõige olulisem, kõige tähtsam, kõige hinnatum sündmus meie sajandite pikkuses ajaloos. Need 10 aastat ei olnud meile, sõltumatule Aserbaidžaanile  kerged. Me alustasime Aserbaidžaanis uue elu ehitamisega. Me kuulutasime seda kõigile, et Aserbaidžaan läheb mööda demokraatia teed.

Me hakkasime Aserbaidžaanis ehitama demokraatlikku, kaasaegset õigusriiki. Me alustasime Aserbaidžaani majandamise integreerimise protsessi maailma majandusse, arenenud riikide majandusse, alustasime üleminekuga turumajandusse. Kõik see toimus ajal, mil Aserbaidžaan elas ränkades ja rasketes oludes.

On teada, et vabaduse saabumisel, see tähendab, et omariikluse iseseisvuse väljakuulutamisel, sattus Aserbaidžaan Armeenia sõjalise agressiooni ohvriks, mis oli Armeenia-Aserbaidžaani vahel Mägi-Karabahhi konfliktina  siin kestnud juba neli aastat. Mägi-Karabahh, mis on Aserbaidžaani lahutamatu osa, väljus n.ö. Aserbaidžaani kontrolli alt, okupeeriti Armeenia relvajõudude poolt ja algas agressioon asustatud alade suhtes. Just sellistes ajaloolistes tingimustes kuulutas Aserbaidžaan välja oma riigi iseseisvuse. Iseseisva riigi rajamine sellistes tingimustes oli loomulikult väga ränk ja raske. Samal ajal toimusid Aserbaidžaani elus erakordselt keerulised protsessid nii iseseisvuse väljakuulutamise eelõhtul kui ka hiljem, kui sõltumatus oli juba saavutatud.  Armeenia relvajõud, esitades nõudmisi maade osas eesmärgiga hõivata Aserbaidžaani Mägi-Karabahhi oblast, käivitasid vastavad sõjalised operatsioonid ja sellel ajal kui kõik armeenlased  ühinesid selle ideega – Aserbaidžaanis midagi sellist kahjuks ei täheldatud.

Seepärast, et nendel aastatel kogu rahva ühinemise ja mobilisatsiooni asemel, et asuda meie  maade kaitsmiseks ja anda väärikas vastulöök Armeenia relvajõududele – toimus Aserbaidžaanis võitlus võimu pärast, toimusid sisetülid erinevate poliitiliste jõudude vahel, relvajõud vastandusid ühiskonnale. See muidugi lõhkus Aserbaidžaani ühtsuse, lõhestas rahva ja lõpuks 1993 aastal tekkis oht kodusõja puhkemiseks.  Aserbaidžaani eksisteerimine oli seatud ohu alla, oli algamas meie riigi killustumine. Seepärast, peale iseseisvuse saavutamist, toimus riigi rajamine Aserbaidžaanis äärmiselt aeglaselt.

Kõik see lõhkus Aserbaidžaani ühiskondlikku-poliitilist stabiilsust, halvendas rahva heaolu. Kõige kahjulikumaks tulemuseks meie jaoks oli see, et Armeenia relvajõud, kasutades ära seda võimalust, okupeerisid mitu Mägi-Karabahhile kuulunud Aserbaidžaani rajooni, nad ajasid jõuga ära oma kodudest seal maadel  elanud aserbaidžaanlased. Seega 20% Aserbaidžaani maadest osutusid Armeenia relvajõudude poolt okupeerituteks, üle miljoni aserbaidžaanlase  saadeti välja  Armeenia territooriumilt ja okupeeritud aladelt ning nad elavad siiani telkides, rasketes tingimustes. Niisuguses olukorras elas Aserbaidžaan oma riigi iseseisvuse algaastatel. Seepärast, seisis meie ees ülesanne – peatada need negatiivsed protsessid, mobiliseerida kõik jõud, ponnistused Aserbaidžaani maade kaitsmiseks, selle nimel, et Aserbaidžaan elaks ja  areneks, kui iseseisev riik.

Järgneva aja periood Aserbaidžaanis sai ühiskondlik-poliitilise stabiilsuse rajamise perioodiks. Ka peale seda kogesime me seda – et oktoobris 1994 ja märtsis 1995 üritati kukutada sõjalisel teel valitsust.  Need katsed likvideeriti, kuid nende katsetega oli tekitatud  olulist kahju Aserbaidžaanile.

Töötades pingeliselt armeenia-aserbaidžaani Mägi-Karabahhi  konfliktiga, saavutasime 1994 aasta maikuus tulevahetuse lõpetamise kokkuleppe. Nüüd on juba 7 aastat sõjast möödas, verevalamine on lõpetatud. Kuid seoses sellega on veel osa Aserbaidžaani maid Armeenia relvajõudude okupatsiooni all ja nendelt maadelt  minemaaetud inimesed, põgenikud ja ümberasujad elavad siiani ebainimlikes tingimustes.

Aserbaidžaani iseseisvuse saavutamisele järgnev kümneaastane etapp kätkeb endas sisemise  ühiskondlik-poliitilise situatsiooni stabiliseerimist meie riigis, Aserbaidžaani positsioonide tugevdamist maailma areenil selleks, et Aserbaidžaan elaks ja areneks, kui iseseisev riik. Läbinud küllalt rasket ja ränka teed, saavutasime stabiilsuse kümne aastaga. Täna eksisteerib maailmas sõltumatu Aserbaidžaani riik, kes on juba kümne aastane. Meie riigil on rahvuslik riigilipp, rahvuslik hümn, rahvuslik riigivapp.

Aserbaidžaanil on maailma üldsuses väärikas koht. Aserbaidžaani riigilipp lehvib kõikide rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste ees, lehvib ja jääb alati lehvima iseseisva Aserbaidžaani kohal nii kõrgel, et seda ei langetata enam kunagi.

Arvan, et meie külalised, aserbaidžaanlased, kes elavad välismaal, tunnevad huvi Aserbaidžaani elu vastu, jälgivad Aserbaidžaanis toimuvaid protsesse ja on informeeritud meie edusammudest. Seoses sellega soovin ma täna, I kongressil veel kord teatada, et  Aserbaidžaanil, kui iseseisval riigil on käsil riigi rajamise protsess.

Aserbaidžaanist on ehitatud demokraatlik,  kaasaegne õigusriik. Aserbaidžaan võttis esimest korda vastu oma rahvusliku Konstitutsiooni, valis vabade valimiste teel oma parlamendi – Milli Məclis, valis riigi presidendi. Aserbaidžaanis tehakse reforme kõikidel elualadel.

Nagu on teada, oli Aserbaidžaan 70 aastat sellise suure riigi nagu NSV Liit koosseisus ja elas sellises poliitilises-ökonoomilises süsteemis, mis põhjalikult erines teiste riikide süsteemidest. Täna saab märkida seda, et vaatamata sellele, et nendel aastatel puudus meil iseseisvus, rakendas    Aserbaidžaan oma tegevustesse oma rahva sisemise potentsiaali, mille põhjal toimus arenemine, saavutas suurt edu ja iseseisvuse väljakuulutamisel omas suurt majanduslikku ning intellektuaalset potentsiaali. Aserbaidžaani riigi iseseisvus on rajatud sellele suurele majanduse ja intellektuaalsuse potentsiaalile. Täna, aga liigume hoopis teistsuguse poliit-ökonoomilise süsteemi teed mööda. Möödunu muutmine ja sellest lahtiütlemine, uues süsteemis tööde teostamine, selle juurutamine – see on ränk ja raske protsess. See on meie üleminekuperiood, millega kaasneb hulgaliselt probleeme.

Esmalt, peavad inimeste teadvuses toimuma väga suured muutused. Teiseks, peab teoks saama uus majanduspoliitika. Selleks on vaja edukat perioodi endistest majanduslikest tingimustest uuteni. Selle tarbeks viime me läbi reforme. Me tegime mitmeid reforme: poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja humanitaarses sfääris ja saavutasime positiivseid tulemusi. Vaatamata kõikidele raskustele saavutasime me edu uues majanduspoliitikas. Me viisime läbi ja teostame erastamise programmi. Viisime ellu maareformi, mis oli Aserbaidžaanile eriti tähtis.

Nagu on teada, elab umbes pool Aserbaidžaani elanikest maal ja tegeleb põllumajandusega.70 aastat valitsenud kolhooside ja sovhooside süsteemi likvideerimine, maade tagastamine nende omanikele – talupoegadele, nendele maade efektiivseks kasutamiseks tingimuste loomine – kõik need olid rängad ja rasked protsessid. Kuid me tegime selle ära. Aserbaidžaanis areneb turumajandus. Seoses sellega 1995 ja 1996 aastatel õnnestus Aserbaidžaanil üle saada majanduslangusest, mis oli alanud juba 1990 aastal. Sellele järgnenud periood Aserbaidžaani elus muutus arenguperioodiks.

Me areneme. Aserbaidžaanis arenevad edukalt kõik majandusharud. See ei ole mitte ainult meie arvamus, sellisel seisukohal on ka rahvusvahelised rahanduse ja majanduskeskused s.t. sellised keskused, kes kontrollivad seda tööd. Kuid, meie ees seisab veel väga palju probleeme ja suuri raskusi. Meil  ei ole veel õnnestunud tõsta Aserbaidžaani elanikkonna heaolu vajalikule tasemele.

Osa suuri ettevõtteid, millised loodi Aserbaidžaanis Nõukogude Liidu aegadel, täna enam ei tööta ja osa nendest ei tööta täie võimsusega. Selle tagajärjel tekkis suur töötute armee. See on Aserbaidžaani üks põhiprobleemidest. Nagu ma juba nimetasin üle miljoni põgeniku, ümberasuja ei oma vajalikke elamistingimusi, teisest küljest – neil ei ole tööd ja nad elavad riigi ja humanitaarorganisatsioonide  poolt antud toetuste abil. Ka see on meile tõsiseks probleemiks. Kuid me lahendame järjekindlalt neid probleeme. Viidates saavutatud edule, me ei järgi eesmärki, et varjata oma elu raskusi, probleeme, puudusi ja  valearvestusi. Me räägime nendest avameelselt nii Aserbaidžaani kodanikele kui ka kogu maailmale. Just sellisel teel saame me lahendada Aserbaidžaani ees seisvaid probleeme ja tagada riigi pidevat arengut.

Selles valdkonnas tehtu hulgas on eriline tähendus Aserbaidžaani riiklikul naftastrateegial. 1993-1994 aastatel alustasime me selle strateegia ettevalmistamisega, tagasime Aserbaidžaani nafta- ja gaasileiukohtade rikkalike ressursside töötlemise koostöös maailma suurimate naftafirmadega, kellel on kaasaegsed tehnikad ja tehnoloogiad. Täna see töö juba käib. Kaspia mere nafta- ja gaasimaardlate töötlemiseks, koostöö korras, on Aserbaidžaani territooriumil sõlmitud 21 lepingut, mille teisteks osapoolteks on 32 suurt naftatöötluse  välisfirmat. Meil on naftastrateegia töös saavutatud reaalseid tulemusi. Me ammutame naftat koos välisfirmadega juba uutest maardlatest ja tarnime seda maailma turgudele. Selleks loome me uusi, väga tähtsaid nafta- ja gaasijuhtmeid.  Mööda kahte naftajuhet – üks suundub põhja suunas Bakuu-Novorossiisk, teine aga lääne suunas Bakuu-Supsa – eksporditakse aserbaidžaani naftat.

Viimastel aastatel oleme töötanud küllalt suure projekti kallal ja oleme juba alustanud naftajuhtme  Bakuu-Tbilisi-Džeihan ehitamisega, et eksportida Aserbaidžaanis toodetud naftat suurtes kogustes maailma turgudele. Me sõlmisime vajalikud lepingud gaasi tarnimiseks Türgisse, mida hakatakse ammutama Aserbaidžaani rikkalikust maardlast „Šahdeniz” ja alustame selleks gaasijuhtme ehitamisega. Meie naftastrateegia lõi tingimused selleks, et Aserbaidžaanis ei tööta mitte ainult nafta ammutamise firmad, vaid need tingimused võimaldavad töötada ka paljudel teistel firmadel ja seoses sellega soodustab see suurt investeeringute juurdevoolu meie maale. See on Aserbaidžaani uus panoraam. See sai võimalikuks ainult ja ainult iseseisva Aserbaidžaani tingimustes.

Nagu teile teada on aserbaidžaani nafta tuntud üle maailma. Juba 150 aastat tagasi toodeti Aserbaidžaanis naftat esimesena maailmas tööstuslikul viisil. Järgnevatel aastatel nafta tootmine kasvas, kuid see ei kuulunud aserbaidžaani rahvale. Meie poolt toodetud rikkalikud nafta- ja gaasiressursid voolasid 70 aasta jooksul Nõukogude Liidu ühtsesse majandusse. Meil ei olnud võimalik sellest saada vajalikku kasumit. Nimelt just riiklik iseseisvus, meie rahvuslik vabadus, õigus ise otsustada oma saatuse valikul – lõid meile need tingimused, mida me ka efektiivselt kasutame.

Aserbaidžaan asub erakordselt tähtsas geostrateegilises asukohas. Sellel on nii majanduslik kui ka poliitiline väärtus. Selles mõttes teeme me koostööd Euroopa Liiduga ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Seejuures tegi Aserbaidžaan paljuski ära Euroopa Liidu  TRASEK programmi osas, mis näeb ette ajaloolise Suure Siiditee taastamist ja ma saame positiivseid tulemusi sellest tööst. Tulevikus annab see programm veel rohkem positiivseid tulemusi.

1998 aastal toimus Aserbaidžaanis koos Euroopa Liiduga esimene rahvusvaheline konverents, mis oli seotud Suure Siiditee taastamise programmiga TRASEK. Sellest konverentsist võtsid osa 32 riigi esindajad – alates Jaapaniga idast kuni Hispaaniaga läänest ja 14 rahvusvahelist organisatsiooni ning me olime tunnistajaks Suure Siiditee taastamise programmi TRASEK kokkuleppele allakirjutamisele. Selles vallas tehtud töö, ma kordan veelkord, toob tulevikus suuri tulemusi.

See on Aserbaidžaani poolt ellu viidav globaalne projekt. Koos sellega tehakse palju ära Aserbaidžaani igapäevases elus ja ma arvan, et sellel perioodil kui Te olete siin, on võimalik seda näha Teile esitatavatest materjalidest ja teistest vahenditest, palun tutvuge nendega.

Aserbaidžaanlaste Ülemaailmse  I Kongressi korraldamisel on eriline väärtus nii Aserbaidžaanile kui ka kõikidele aserbaidžaanlastele kogu maailmas.  Maailmas toimuvate migratsiooniprotsesside tulemusena elavad aserbaidžaanlased paljudes riikides. See on loomulik protsess, mida on võimatu ära hoida ja seda polegi vaja, kokkuvõttes on see positiivne. Tõsi, täna küll, kui me saime iseseisvaks riigiks, kritiseerivad mõningad opositsiooni ringkonnad meid selle eest, et oluline osa aserbaidžaani elanikkonnast – ühed räägivad, et 1 miljon, teised aga, et 2 miljonit – elab väljaspool vabariiki. Ma ei saa sellesse suhtuda  muud  moodi, kui negatiivsesse fakti, kuna mitte ükski rahvus, mitte ükski rahvas,  ei saa elada ainult ühel maal, rahvusliku piiratuse tingimustes. Pean veel kord märkima seda, et migratsiooni protsess maailmas on puudutanud kõiki riike ja rahvaid. Kui selle protsessi tagajärjel hakkasid aserbaidžaanlased elama paljudes maailma riikides, seadsid end seal elama, kindlustasid endale elutingimused, siis see kõik annab tunnistust sellest, kuivõrd laialdane on aserbaidžaanlaste asumiala geograafia kogu maailmas.

Me arvame, et iga aserbaidžaanlane, kes on oma elu sisse seadnud ühes või teises riigis, on teinud seda oma äranägemise järgi. Ta on selle riigi kodanik, ta peab elama selle riigi seaduste ja reeglite järgi ning minema enda valitud teed mööda.

Kuid samal ajal täna on aserbaidžaanlastel üks iseseisev riik, mis on kehtestatud aserbaidžaanlaste poolt, kes elavad erinevate maailma riikides, küllaltki tihedates omavahelistes sidemetes, kuulutades välja oma solidaarsust ja rajades sidemeid Aserbaidžaani riigiga, muutub käesoleval etapil ajaloo tähtsaks ülesandeks. Meie ülesanne, Aserbaidžaani riigi ülesanne seisneb võimalikus hoolitsemises, tähelepanus, mida osutatakse aserbaidžaanlastele kõikides maailma riikides, selles, et tunda huvi nende elu vastu ja saavutada edasist sidemete arengut meie riigi ja erinevate riikide aserbaidžaani kogukondade vahel.

Need aserbaidžaanlased aga, kes elavad väljaspool Aserbaidžaani, peavad täna hoidma tihedamaid sidemeid sõltumatu Aserbaidžaani riigiga. See kõik on – tähtsaimad tingimused selleks, et tagada ühtekuuluvuse tunnet, solidaarsust aserbaidžaanlaste vahel kogu maailmas.

Täna, saame sügava rahuldustundega märkida seda, et paljudes maailma riikides – Euroopas ja Põhja Ameerikas on loodud suured aserbaidžaanlaste kogukonnad. Viimastel aastatel on need kogukonnad muutunud enam organiseeritumateks, need laienevad ja tagavad  aserbaidžaanlaste ühtsust ja solidaarsust nendes riikides, kus nad elevad. Viimastel aastatel on need protsessid arenenud kõrge tempoga. Pean just sõltumatu  Aserbaidžaani eksisteerimist selle solidaarsuse arengu aluseks.

Me soovime, et aserbaidžaanlased, kes elavad erinevates riikides, kui sealsete riikide kodanikud, elaksid nii, nagu nad peavad seda vajalikuks. Ja tähtis on, et nad ei unustaks oma rahvusjuuri ja rahvuslikku kuuluvust. Meid, aserbaidžaanlasi, ühendab meie rahvuslik kuuluvus, meie rahva  ajaloolised juured, rahvuslikud-vaimsed väärtused, meie rahvuskultuur – kirjandus, kunst, muusika, luule, laulud, tavad ja traditsioonid.

Millises riigis inimene ka ei elaks, peab ta säilitama oma rahvusliku isikupärasuse. Samal ajal toimub maailmas assimilatsiooni protsess. Inimesed – ma pean silmas aserbaidžaanlasi – peavad, ma kordan veelkord, kohanedes selle maa tingimustega, kus nad elavad, hoidma kõrget positsiooni. Koos sellega peavad nad alati  säilitama ustavuse oma  rahvuslik- vaimsetele väärtustele, rahvuse juurtele. Just need faktorid ühendavad meid kõiki. Ühendavad meid, teevad meid solidaarseks,  aserbaidžaansuse  ideeks on aserbaidžaanlus.

Peale Aserbaidžaani riikliku iseseisvuse saavutamist sai aserbaidžaanlus kui juhtmõte nendele  aserbaidžaanlastele, kes elavad Aserbaidžaanis ja ka üle maailma, peamiseks ideeks.

Me  peame ühinema selle ideega. Aserbaidžaanlus tähendab oma rahvuslikku kuuluvust, rahvuslik-vaimsete väärtuste säilitamist ja koos sellega nende väärtuste rikastamist, sünteesimist, integratsiooni üldinimlike väärtustega aga ka iga inimese arengu kindlustamist.

Just selles seisnes meie eesmärk tänase kongressi läbiviimiseks. Arvan, et kongressi delegaadid, meie kaasmaalased, kes on saabunud Aserbaidžaani, oma kodumaale, kaugetest maadest, toetavad üksteist lähedase suhtlemisega, püüavad üksteist mõista, osalevad aktiivselt kogukondade, kui ühise diasporaa loomises erinevates maades ja tugevdavad sidemeid Aserbaidžaani ja aserbaidžaanlaste vahel, kes elavad maailma eri maades. Pean seda kongressi erakordselt tähtsaks ajalooliseks etapiks selles valdkonnas, et viia ellu aserbaidžaanlaste ideed – ühendada ja arendada aserbaidžaanlaste solidaarust üle maailma.

Loodan, et käesolev kongress etendab erakordset suurt osa meie ees seisvate ülesannete täitmisel ja annab oma panuse selleks.

Aserbaidžaan, kui iseseisev riik teostab sõltumatut välispoliitikat, mis lähtub tema rahvuslikest huvidest. Sõltumatu välispoliitika tähendab edasise iseseisvuse tugevdamist. Vaatamata sellele, et me puutume kokku suurte raskustega nii välissidemetes kui ka Aserbaidžaanis endas, kaitstes oma iseseisvust me teeme maailmas sõltumatut poliitikat.

Aserbaidžaan on rahuarmastav maa. Me oleme sisse seadnud kõikide maailma riikidega vastaval tasemel majanduslikud, poliitilised ja humanitaarsed sidemed, arendame neid sidemeid ja teeme seda ka edaspidi.  Aserbaidžaan ei tagane iial oma sõltumatust poliitikast. Tema sõltumatu välispoliitika on põhisümboliks, Aserbaidžaani iseseisvuse peamine näitaja.

Aserbaidžaan on kõikide maailma rahvusvaheliste organisatsioonide  liige. Nii nagu on Teile teada, valiti Aserbaidžaan käesoleva aasta alguses autoriteetse Euroopa Nõukogu liikmeks. Kõik  see on muidugi Aserbaidžaani välispoliitika loogiline tulemus, aga ka Aserbaidžaani kõikides valdkondades teostatud reformide ja demokraatlike uuenduste tagajärg.  

Aserbaidžaan – on kaasaegne riik ja tal on oma koht maailmas. Olla õigusriik, demokraatlik ja kaasaegne riik – see on meie põhimõte riigi rajamisel. Need on meie elu põhimõtted. Me läheme ja läheme ka edaspidi seda teed mööda.

Ma võin Teile öelda seda, et me oleme lahendanud palju raskeid küsimusi ja näeme suurepäraselt meie ees olevaid horisonte. Meie rikkalikud loodusressursid, soodne geostrateegiline asend, Aserbaidžaani võimas intellektuaalne potentsiaal ja aserbaidžaanlaste kõrge kultuuritase – tagavad meie sõltumatule maale õnneliku ja  eduka tuleviku. Te võite olla kindlad selles, et see tee ja  eesseisvad horisondid on täiesti reaalsed. Mõne aasta pärast saab  Aserbaidžaan, tänu oma majanduspoliitikale, üheks rikkamaiks riigiks maailmas. Aserbaidžaani rahva heaolu paraneb oluliselt. Iga inimene võib Aserbaidžaanis vabalt elada.  Aserbaidžaanis on tagatud ja tagatakse ka edaspidi loomevabadus, kõik vabadused – sõnavabadus, inimõiguste vabadus, südametunnistuse vabadus ja trükivabadus. See tähendab, et iga Aserbaidžaani kodanikul, olenemata tema poliitilisest vaatest, on õigus siin, oma kodumaal elada, elada rahulikult ja õnnelikult.

Kuid kõige raskemaks, kõige ärevamaks meie probleemiks on armeenia-aserbaidžaani Mägi-Karabahhi konflikt. Okupeeritud maade vabastamine, Aserbaidžaani terviklikkuse taastamine. Me oleme neid küsimusi tõstatanud kõikides rahvusvahelistes organisatsioonides. 1993 aastal võttis ÜRO Julgeoleku Nõukogu vastu neli resolutsiooni Armeenia relvajõudude tingimusteta väljaviimisest okupeeritud aladelt. Julgeolekunõukogu esimees esines kuue avaldusega. Armeenia aga ignoreerib seda kõike.

1996 aastal Lissaboni kohtumisel võttis OSCE vastu erakordselt tähtsa dokumendi Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse kohta ja armeenia-aserbaidžaani konflikti rahumeelse lahendamise kohta. Selle dokumendi poolt hääletasid 53 OSCE liikmesriiki 54-st ja ainult Armeenia oli sellele vastu. Kahjuks, Armeenia taas ei nõustu OSCE, kui autoriteetse organisatsiooni otsusega.

Me püüdleme pidevalt selle küsimuse rahumeelse lahenduseni. Nagu Teile on teada, juba 1993 aastal loodi armeenia-aserbaidžaani konflikti reguleerimise OSCE Minski grupp. 1997 aasta algusest juhivad Minski gruppi kolm suurt riiki – Venemaa, Ameerika Ühendriigid  ja Prantsusmaa. Läinud aastatel me oleme teinud suurt tööd koos selle organisatsiooniga, Minski grupiga, selle kaasesimeestega. Mõni päev tagasi külastasid kaasesimehed – Venemaa, Ameerika Ühendriigid  ja Prantsusmaa esindajad uuesti regiooni, kohtusime ja nad pidasid meiega läbirääkimisi, viibisid Armeenias. Me teatasime taas, et pooldame küsimuse rahumeelset lahendamist ja seda, et seda on  võimalik teha teatud kompromissidega mõlemalt poolt. Kuid koos sellega peavad otsused põhinema rahvusvahelise õiguse normidele, maailmas tunnustatud põhimõtetele – territoriaalse terviklikkuse printsiipidele, suveräniteedile ja riigipiiride puutumatusele. Me jätkame seda tööd. Ma soovin avaldada veendumust sellest, et me taotleme selle konflikti likvideerimist, reguleerimist, et Aserbaidžaani territoriaalne terviklikkus saab taastatud, okupeeritud alad vabastatakse, põgenikud ja oma kodudest väljaaetud suunduvad tagasi oma aladele.

Loomulikult, koos rahvusvaheliste organisatsioonidega, selles osas vajame me väga suurt aserbaidžaani diasporaa abi. Rahuldustundega tahan märkida seda, et aserbaidžaani diasporaa on muutunud viimastel aastatel organiseeritumaks ning aserbaidžaani kogukonnad, diasporaa ilmutavad end juba oma maades ja ühtlasi ka rahvusvahelistes ühendustes.  Kuid see on siiski ainult esimene etapp meie diasporaa formeerimises. Kõik – nii Teie kui ka meie, peame veel palju tegema võimsa Aserbaidžaani diasporaa loomiseks, selleks, et aserbaidžaanlased, kes elavad erinevates maades – muutuksid tugevateks. Muutuksid majanduslikult tugevaks, et nad saaksid aktiivselt osaleda sealsete maade ühiskondlikus-poliitilises elus. Et nad saaksid avaldada mõju elule nendes maades. Sellisel viisil, koos erinevates maades Aserbaidžaani iseseisvuse propageerimisega, osutaksid nende riikide välispoliitikud kaasabi Aserbaidžaani probleemide lahendamisel. Arvan, et maailma aserbaidžaanlased peaksid liikuma seda teed pidi, kuna sellel teel on veel palju kasutamata võimalusi. Just seda eesmärki järgib täna alanud kongress.

Veelkord märgin, et me soovime seda, et iga aserbaidžaanlane, kes elab teises riigis, elaks seal hästi, tugevdaks oma positsiooni, parendaks oma heaolu. Me tahame, et iga aserbaidžaanlane osaleks aktiivselt oma riigi ühiskondlik-poliitilises elus, omaks seal väärikat positsiooni, omaks teatavaid mõjutamise võimalusi.  Seda kõike me soovime oma kaasmaalastele.

Selleks, et anda sellesse üritusse oma panus, võtame vastu otsuse luua meie riigis spetsiaalne organ koostööks aserbaidžaani diasporaaga. Arvan, et selline tsentraliseeritud organ, s.t. organ, kes peab alaliselt sidet aserbaidžaani kogukondadega, hakkab teenima nii kogukondade formeerimist ja üldse aserbaidžaani diasporaad ja nii meie sidemete veel suuremat arengut.

Kallid kaasmaalased!

Soovin veelkord korrata neid sõnu, mis tulevad minu hinge sügavusest: igale inimesele on rahvuslik kuuluvus uhkuse allikas. Ma olen alati uhke olnud ja seda ka täna, selle üle, et ma olen aserbaidžaanlane.

Iseseisva Aserbaidžaani riigi idee aluseks on aserbaidžaanlus. Iga aserbaidžaanlane peab olema uhke oma rahvuskuuluvuse üle ja me peame arendama aserbaidžaanlust – keelt, kultuuri, rahvuslik-vaimseid väärtusi, Aserbaidžaani tavasid ja traditsioone. Nimelt, just seda eesmärki teenib meie poolt vastu võetud tähtis otsus aserbaidžaani keele arendamise kohta. Me võtsime vastu otsuse ladina tähestikule üleminemisest Aserbaidžaanis. Täna kasutavad kõik inimesed, kõik riiklikud organid ainult ladina tähestikku. See on erakordselt tähtis faktor, mis annab tunnistust meie rahvuse ainulaadsuse kohta – aserbaidžaanluse kohta. Me jätkame ka edaspidi oma jõupingutusi aserbaidžaani keele arendamise suunas.

Teate, igale rahvale on tema keel väga kallis. Meile on erakordselt kallis aserbaidžaani keel, meie emakeel, kuna pikkade aastate jooksul meie emakeel, aserbaidžaani keel, ei olnud laialt kasutatav meie elus. Kuid vaatamata sellele, andis iga aserbaidžaanlane kas suure või väikese panuse aserbaidžaani keele säilimisse.  Iseäranis, meie kirjanikud,  kirjanikkond ja  luuletajad tegid väga palju aserbaidžaani keele arendamiseks ka sellel raskel perioodil.

Ma võin täna öelda piiritu uhkusega, et XX sajandil läbis aserbaidžaani keel suure arengu tee. Pöörake tähelepanu sellele, milline rikas, kui meeldiv, kui meloodiline on meie keel ja kui suur on meie sõnavara igasuguse mõtte väljendamisel.

Me tagame aserbaidžaani keele prioriteedi Aserbaidžaanis, tema pideva arengu. Koos sellega me soovime, et iga aserbaidžaanlane, sõltumata sellest, millisel kontinendil, millises riigis ta elab, omandaks selle riigi keele, kasutaks neid traditsioone ja tavasid, adapteeruks nende tingimustega sellel maal, kuid samaaegselt arendaks aserbaidžaani keelt.

Mitte ükski vahend ei ühenda rahvaid selliselt, kui seda teeb keel, rahvuslik-vaimsed traditsioonid, väärtused. Me peame alati kasutama seda vahendit, eriti aga aserbaidžaanlased, kes elavad teistes riikides. Seepärast ma sooviksin, et aserbaidžaanlased kõikides aserbaidžaani kogukondades üle maailma oleksid solidaarsed, toetaksid üksteist, aitaksid üksteist, sügavalt tunneksid kaasa  üksteisele ja üheskoos järgiksid meie rahvustavasid ja traditsioone, meie rahvuse väärtusi, tähistaksid meie rahvuspühasid. Ja mitte ainult iseseisvuse püha Novruz, vaid ka teisi pühi. Selleks, et nad looksid teatud võimalused, et õpetada uut põlvkonda – meie lapsi, et meie lapsed tõstaksid veel kõrgemale aserbaidžaanluse ideed, et aserbaidžaani keel areneks pidevalt, samuti meie rahvuse vaimsed väärtused.

Kallid sõbrad!

Te võite olla kindlad selles, et Aserbaidžaan, kui iseseisev riik seisab tugevatel jalgadel. Läinud perioodil me arendasime Aserbaidžaani iseseisvust ja täna ma teatan, et Aserbaidžaani iseseisvus on igavene, pöördumatu ja alaline.

Kallid sõbrad, sõltumatu Aserbaidžaan on Teile alati toeks, kaitseb alati Teid ja meie Aserbaidžaanis peame Teid meie saadikuteks maailmas ning paneme Teile suuri lootusi, arvestame Teiega, peame Teid oma toeks.

Võrdselt noore iseseisva Aserbaidžaaniga on noor ka Aserbaidžaani solidaarsus, aserbaidžaanlaste ühtsus maailmas ning noored on  aserbaidžaanlaste kogukonnad erinevates riikides. Kuid täna astusime uude etappi. Me formeerume, meie iseseisvus karastub, välisriikides elavate aserbaidžaanlaste organiseerumine toimub oluliselt kiiremini ning me arendame kõik koos aserbaidžaanlust, me teeme selle alatiseks ja igaveseks.

Kallid sõbrad!

Soovin Teile kõikidele tervist ja õnne. Palun kõikidel delegaatidel ja külalistel, kes on saabunud siia välismaalt, edasi anda kõikidele aserbaidžaani kogukondadele, igale aserbaidžaanlasele, aserbaidžaani rahva, tema riigi ja presidendi armastuse ja palavad tervitused.

Soovin igaühele Teile edu töös, mida Te teete omal maal. Soovin igale perele, igale aserbaidžaanlasele, olenemata tema asukohast, õnnelikku elu ja helget tulevikku. Olgu meie jõed alati veerikkad! Jäägu meie puud raiumata! Jäägu meie valgus alati kestma!

Au aserbaidžaani rahvale!

Elagu sõltumatu Aserbaidžaan, Aserbaidžaan,  Aserbaidžaan!