Hodžalõ veresaun - kuritegu inimsuse vastu

Armeenia natsionalistide poolt aserbaidžaani rahva vastu suunatud genotsiidi ja agressiooni poliitika on juba üle kahesaja aasta vanune ajalugu. Selle poliitika sihiks on olnud aserbaidžaanlaste väljaajamine nendele kuuluvatest igipõlistest aladest ja luua nendele aladele armeenia ajaloolaste ning ideoloogide poolt välja mõeldud «Suurt Armeeniat». Oma põlastusväärse ja ohtliku poliitika teostamiseks kasutasid nad mitmeid erinevaid meetodeid ja vahendeid - ajalooliste andmete võltsimist, poliitilisi provokatsioone, riiklikul tasemel toetati sõjakat natsionalismi, separatismi ja agressiooni naaberrahvaste vastu. Sellel eesmärgil loodi Armeenias ja mõningates välisriikides «rahvus-kultuurilised», usulised, poliitilised ja isegi terroristlikud organisatsioonid. Mobiliseeriti armeenia diasporaa ja lobivahendid.

Aserbaidžaani maade lõhestamine kaheks osaks, mis sai teoks sõdade abil XIX sajandi esimesel veerandil Venemaa ja Iraani vahel ja millest sai alguse Karabahhi territooriumile armeenlaste sihipärane väljaviimine Iraanist ja Türgist, millega muutus põhjalikult demograafiline situatsioon Karabahhis. 1905 aastal korraldasid armeenia natsionalistid aserbaidžaanlaste vastu nende omal maal tapatalgud, hävitati sadu asulaid. 1918 aastal viis Bakuu Kommuun, kelle poliitiline ja sõjaväeline juhtkond koosnes põhiliselt armeenlastest, ellu häbiväärse plaani, mis nägi ette puhastada Bakuu kubermang aserbaidžaanlastest. Selle tulemusena hävitati kümneid tuhandeid rahulikke elanikke, purustati asulaid, kultuurimälestisi, mošeesid ja koole. Armeenlaste poolt korraldati arveteõiendamisi rahulike aserbaidžaani elanike kallal Gjandžas, Šemahas, Gubas, Ljankjaranis, Karabahhis, Muganis ja teistes Aserbaidžaani piirkondades.

Genotsiidi ja deporteerimiste poliitikat jätkati aserbaidžaanlaste suhtes rafineeritud ja reeturlikul viisil ka nõukogude võimu ajal, mille loosungiks oli rahvaste ja rahvuste võrdsus. Sellel perioodil võeti vastu Aserbaidžaani suhtes hulgalisi valesid ja ebaõigeid otsuseid. 20-tel aastatel anti igasuguse aluseta üle Zangezur, mis oli Aserbaidžaani territoorium, Armeeniale ja seega, põlised Aserbaidžaani maad - Nahhitševan - rebiti lahti meie Kodumaa küljest. Mägi-Karabahhias loodi armeenia autonoomia.

NSV Liidu juhtkonna poolt vastu võetud voluntaristlike otsuste alusel õnnestus 1948-1953 aastatel deporteerida igipõlistelt maadelt sadu tuhandeid aserbaidžaanlasi ja faktiliselt luua Armeenia territooriumil üherahvuseline vabariik.

1988 aastal alanud alusetu Mägi-Karabahhia konflikt, mis raevutseb aserbaidžaani territooriumil, mis sai alguse armeenia reaktsioonist ja millega kaasnesid süütu aserbaidžaani elanikkonna rasked piinad, kes langes selle reaktsiooni ohvriks, said ükskõikse vaikimise osaliseks nii endise NSV Liidu juhtkonna poolt, kui ka tsiviliseeritud maailma poolt. Saades innustust ja kasutades ära antud situatsiooni, asusid armeenlased jätkama aserbaidžaanlaste suhtes järjekordset genotsiidipoliitikat ja teostama ajaloos seninägematuid kuritegusid. Armeenia relvajõudude poolt okupeeriti 20 protsenti Aserbaidžaani territooriumist s.h. 7 rajooni Mägi-Karabahhia ümbrusest: Kelbadžar, Latšin, Agdam, Fizuli, Džebrail, Gubadlõ ja Zangilan. Üle miljoni aserbaidžaanlase aeti barbaarselt minema oma põlistelt maadelt, kümned tuhanded inimesed tapeti, jäid invaliidideks ja võeti vangi. Kõik tehti maatasa - sajad elamud, tuhanded kultuuri, hariduse ja tervishoiu asutused, kultuuri ning ajaloo mälestised, mošeed, pühakojad ja kalmistud - seda kõike ennenägematu armeenia vandalismi tagajärjel.

Tragöödiad, mida pandi toime armeenia relvastatud bandiitide poolt Mägi-Karabahhia külades: Kjarkidžahanis, Mešalis, Guštšularis, Garadaglõs, Agdabanis ja teistes külades, kus elasid aserbaidžaanlased ja lõpuks ka genotsiid Hodžalõs - on kuriteod ja jäävad igavesti mustaks plekiks «vaeste ja kannatanud armeenlaste» südametunnistusele.

Hodžalõ tragöödia on XX sajandi üks koletumaid kuritegusid, mida panid armeenlased toime aserbaidžaani rahva suhtes. Selle šovinistliku poliitika autoriteks olid «Suur Armeenia» ja üherahvuselise riigi pooldajad. XX sajandi lõpul jätkasid armeenia vallutajad tänu karistamatusele oma kuritegusid. Sest senini polnud maailma üldsus ja rahvusvahelised organisatsioonid tunnistanud ja hukka mõistnud neid kuritegusid, mis said alguse 1905 aastal Aserbaidžaani maade vallutamisega, millega saadeti korda koletuslikud kuriteod ja elajalikkus inimsuse vastu.

1992 aasta 26.veebruari ööl toimusid sündmused, mis kirjutati Aserbaidžaani ajalukku veriste tähtedega. Armeenia 366 motoriseeritud laskurpolgu relvastatud jõud koos tehnika ja sõjaväelastega, kes asusid Hankendi linnas veel NSV Liidu valitsemise perioodil ja mis koosnes põhiliselt armeenlastest, tegid põlise Hodžalõ linna maatasa.

Esiteks purustati Hodžalõ linn intensiivse kahuritulega ja muu sõjatehnikaga. Linnas puhkesid tulekahjud. Seejärel tungisid linna mitmest erinevast suunast jalaväelased, kes panid toime jõhkra veresauna ellujäänute kallal.

Sellel päeval hävitasid armeenia relvagrupid julmalt koos elajalike piinamistega 613 rahulikku elanikku, aga 421-le tekitati raskeid vigastusi.

Rahulikud elanikud, kellel õnnestus piiramisest läbi murda, tapeti erilise julmusega armeenia sõjaväelaste poolt, kes varitsesid neid metsades. Elajalikud timukad võtsid inimestelt skalpe, lõikasid ära erinevaid kehaosasid, torkasid väikelastel silmi peast välja, rasedatel lõikasid kõhud lõhki, maeti elusaid inimesi maasse või pandi põlema, osad laibad mineeriti.

Sellel perioodil jäi 1275 inimest teadmata kadunuks või võeti vangi, 10 tuhandese elanikuga linn hävitati, ehitised purustati ja süüdati põlema. 150 inimese s.h. 68 naise ja 26 lapse saatus, on senini teadmata. Selle tragöödia tagajärjel jäi üle tuhande tsiviilelaniku, erineva raskuse astmega kuulihaavade läbi, invaliidiks. Tapetute seas oli 106 naist, 83 alaealist last ja 70 vanurit. 487 inimest, nende seas 76 alaealist last, jäi vigaseks.

Selle sõjalis-poliitilise kuriteo tagajärjel hävitati täielikult 6 perekonda, 25 last kaotasid mõlemad vanemad, 130 last kaotas ühe oma vanematest. 56 inimest põletati elusalt.

Aserbaidžaani presidendi, härra Ilhama Alijevi sõnade kohaselt, tema pöördumisel aserbaidžaani rahva poole Hodžalõ genotsiidi aastapäeva puhul. «…ilma igasuguse põhjuseta tapeti sadu rahulikke inimesi, sellel ei ole samaväärset analoogi julmuse ajaloos ja nende surnukehad said mõnituste osaliseks. Hävitati lapsi, naisi, vanureid ja terveid peresid. XX sajandi lõpus toimus üks raskemaid kuritegusid mitte ainult aserbaidžaani rahva vastu, vaid ka kogu inimkonna vastu. Oma raskuse, barbaarsuse ja julmuse poolest on Hodžalõ veresaunal, inimsuse vastu sooritatud kuritegude seas, erilisem koht».

Raske on ette kujutada, et selline barbaarsus, millel ei ole ajaloos analoogi, saadeti korda inimeste poolt XX sajandi lõpus ja kogu maailma silme ees!

Ühes terrori poliitikaga Aserbaidžaani riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu, on see halastamatuse ja massilise veretöö akt julmaks kuriteoks mitte ainult aserbaidžaanlaste vastu, vaid ka kogu inimkonna vastu üldse. Viies täide seda genotsiidi Hodžalõs, juhindusid armeenia natsionalistid eesmärgist hirmutada aserbaidžaani rahvast, kes ei soovinud vallutajatele loovutada oma maad, murda tema tahet end kaitstes ja teda hävitada.

Hodžalõ linna vallutusoperatsiooni juhtisid 366 polgu 2. pataljoni komandör Seiran Oganjan, 3. pataljoni komandör Jevgeni Nabokih, 1. pataljoni staabiülem Valeri Tšitšjan. Operatsiooni oli kaasatud üle 90 tanki, sõjamasina ja muud sõjatehnikat. Rahuliku elanikkonna genotsiidis võtsid aktiivselt osa polgu sõjaväelased: Slavik Arutjunan, Andrei Išhanjan, Sergei Beglarjan, Movses Akopjan, Grigori Kisebekjan, Vatšik Mirzojan, Vatšagan Airijan, Aleksandr Airapetjan ja teised armeenia relvastatud formeeringute liikmed - Karo Petrosjan, Seiran Tumasjan, Valerik Grigorjan jt.. Selgus, et teiste seas, kes teostasid julmi arveteõiendamisi rahulike elanike seas Hodžalõs, olid Hankendi linna siseasjade osakonna ülem Armo Abramjan, Askeranski rajooni siseasjade osakonna ülem Mavrik Gukasjan, tema asetäitja Šagen Barsegjan, Mägi-Karabahhi Rahvarinde esimees Viatali Balasanjan, Hankendi linnavangla ülem Seržik Kotšarjan ja teised.

S.Oganjan oli Hodžalõ genotsiidi teostamise perioodil majori auastmes, nüüd aga kannab kindrali paguneid ja on Armeenia Vabariigi kaitseminister. Ka paljud teised selle kuriteo osalised asuvad erinevatel ametikohtadel Armeenia marionetliku režiimi riigiorganites.

ÜRO Peaassamblee 96-s Resolutsioonis, mis on dateeritud 11.detsembril 1946 aastal on öeldud, et genotsiid, see on teiste inimgruppide õiguse elule mittetunnistamine, inimväärikuse solvamine, inimeste poolt loodud materiaalsete ja vaimsete väärtuste hävitamine. Sellised teod on täielikus vastuolus ÜRO poolt seatud eesmärkide ja ülesannetega. ÜRO Peaassamblee 9.detsembri 1948 aasta resolutsiooniga vastuvõetud konventsioonis «Genotsiidi kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioon», mis jõustus 1961 aastal oli kinnistatud genotsiidi kuritegude õiguslik alus. Riigid, kes ühinesid Konventsiooniga, võtsid endale kohustuse võtta kasutusele abinõud genotsiidi tõkestamiseks ja sellega seotud süüdlaste karistamiseks, kinnitades sellega, et genotsiid on kuritegu, mis on vastuolus rahvusvaheliste õigusnormidega, sõltumata sellest, kas see on toime pandud rahu või sõja ajal. Hodžalõs toime pandud koletusliku kuriteo olemus ja mastaabid näitavad, et selle teostamisel olid kasutusel kõik viisid, mis olid kajastatud selles Konventsioonis. See massiline ja halastamatu planeeritud verine tapatalgu saadeti korda selleks, et hävitada täielikult selle territooriumi elanikke, põhjusel, et nad olid aserbaidžaanlased.

Armeenia poolt ignoreeritud rahvusvahelised õigusnormid, mis käsitlevad käitumisnorme sõja olukorras, ei piirdu selle kõigega. Vastavalt rahvusvahelise humanitaarõiguse nõuetele, peetakse sõda ainult konfliktis olevate poolte relvajõudude vahel. Tsiviilelanikud ei pea osalema lahingutes ja nende vastu peab näitama üles lugupidamist. Vastavalt Genfi IV konventsiooni 3. artikli Tsiviilisikute sõjaaegse kaitsest 12. augustil 1949, sätetele on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:
(a) vägivald elu ja isiku vastu, esmajoones tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;
(b) pantvangide võtmine;
(c) isikliku au haavamine, eriti alandav ja alavääristav kohtlemine;
Konventsiooni 33. artiklis on täheldatud, et mitte ühtki tsiviilisikut ei saa karistada kuriteo eest, mida ta ei ole isiklikult toime pannud.

Ühemõtteliselt on keelatud tsiviilelanikkonna kollektiivsed karistamised, nagu ka igasugune hirmutamine, terroriseerimine ja represseerimine. Konventsiooni 34. Artikli kohaselt on keelatud ka tsiviilisikute pantvangi võtmine. Kuid armeenlased demonstreerisid avalikult selle põhimõtte mitte austamist, võttes ainuüksi Hodžalõs vangi üle tuhande inimese. Ignoreerides neid õigusnorme, kasutasid armeenia relvajõudude formeeringud julmi meetodeid Hodžalõ rahulike elanike tapmiseks. Eelpool loetletud teod kuuluvad genotsiidi sooritamise kuritegude valdkonda, mis on sätestatud «Genotsiidi kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioonis» 9.detsembril 1948 aastal.

Isikud, kes sooritasid mõeldamatuid koletusi aserbaidžaani rahulike elanike vastu Hodžalõ vallutamisel ja sellega seoses rikkudes jämedalt: Genfi Konventsiooni artiklite 2, 3, 5, 9 ja 17 sätteid «Üldise inimõiguste deklaratsiooni» konventsioonist, «Lastekaitse ja naiste kaitsmisest sõjakonfliktide eriolukordades», «Genotsiidi kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsiooni» - on senini karistamata. Karistamatus aga soodustab uute kuritegude toimepanemise jätkamist.

Armeenia ei häbene uusi kuritegusid korda saatmast, vastupidi, nad õigustavad aserbaidžaanlaste vastu toime pandud genotsiidi ja neid, kes selle toime panid, loetakse rahvuskangelasteks. Armeenias tehakse avalikult Aserbaidžaani vastast poliitikat, riigi mastaabis luuakse uusi ideoloogilisi aluseid Aserbaidžaani uute territooriumite vallutamiseks. Võltsitud armeenia ajalugu tõstetakse riigi poliitika tasemele eesmärgiga luua alus armeenia noorte kasvatamiseks šovinismi vaimus.

Kui imelik see ka ei oleks, kuid mitmete riikide parlamendid sulgedes sellise reaalse genotsiidi ees oma silmad, nagu seda on Hodžalõni veresaun, muutsid hukkamõistu «armeenia genotsiidist» legendiks ja suhtusid hoolimatult ajaloolisse tõesse, võtsid vastu selles küsimuses valesid otsuseid. Just see ongi käesoleva ajani üheks tagajärjetuse põhjuseks, milles on armeenia osapoole süü takistada rahulikul viisil armeenia-aserbaidžaani vahelist Mägi-Karabahhi konflikti lahendamise üritamist.

Aastast aastasse suureks puhudes 1915 aasta toimunud sündmusi nagu oleks toimunud armeenlaste genotsiid ja tehes selles osas propagandat, üritavad armeenia ajaloolased ja poliitikud jätta unustuse hõlma ning viia segadusse maailma avalikkust aserbaidžaanlaste suhtes sooritatavat veresauna, mida tegelikkuses tehakse juba sajandi algusest saati.

Aserbaidžaani maad on senini okupeeritud. Armeenia timukad teenisid oma ahneid eesmärke halastamatult hävitades süütuid inimesi. Iga aserbaidžaanlase kohuseks on taotleda Hodžalõ veresauna tunnistamist maailma üldsuse poolt, kui genotsiidi akti ja inimsuse vastast kuritegu. Sellised kuriteod ei tohi korduda.

Vastavalt sõnadele, mida on öelnud aserbaidžaani rahva liider Geidar Alijev «Hodžalõ tragöödia on üks suuremaid tragöödiaid XX sajandil. Tõde Hodžalõ genotsiidist tuleb igati tuua maailma avalikkuse tähelepanu ette, et Hodžalõ veresaunale sarnanev tragöödia, millele ei ole analoogi julmuse poolest, ei korduks mitte kunagi, mitte üheski maailma nurgas. Tuleb teha tõsist ja sihipärast tööd selleks, et kõik inimesed, kes on truud inimsuse ideaalidele, saaksid väljendada oma kategoorilist ja ühemõttelist hoiakut selle tragöödia suhtes».

Nimelt just aserbaidžaani rahva tungival nõudmisel 1993 aastal tagasi naasnud aserbaidžaani rahvusliidri Geidar Alijevi juhtimisel sai teoks poliitilis-õigusliku hinnangu andmine meie rahvustragöödiatele s.h. Hodžalõ genotsiidile. Rahvusliidri initsiatiivil riigi Milli Medžlis (Rahvuskogu) võttis 24.veebruaril 1994 aastal vastu otsuse «Hodžalõ Genotsiidi Päevast». Selles dokumendis avaldati üksikasjalikult selle tragöödia põhjused ja süüdlased.

Kahtlemata on maailma üldsuse tähelepanu juhtimisel Hodžalõ tõest, selle levitamine maailmas, abinõudest sellele genotsiidile objektiivse hinnangu andmisest - kuulub Geidar Alijevi Fondile, mida juhib proua Mehriban Alijeva. Geidar Alijevi Fond korraldab juba mitmeid aastaid järjest 70-s riigis üritusi, mis on pühendatud Hodžalõ tragöödiale. Fond korraldab konverentse, mälestusõhtuid, annab välja raamatuid, voldikuid, DVD plaate ja videoid.

Iga aastaga laieneb rahvusvaheline liikumine «Tõde Hodžalõ’st», mis on algatatud Geidar Alijevi Fondi viitsepresidendi, Venemaa Aserbaidžaani noorteorganisatsiooni esinaise proua Leila Alijevi poolt. Selle liikumise raames korraldatakse sadu üritusi. Peaaegu kõikides Euroopa Liidu riikides, aga ka SRÜ, Aasia, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas korraldatakse konverentse, seminare ja pikette. Tänu sellele liikumisele, sai Hodžalõ tragöödia mitmel foorumil rahvusvahelise tunnustuse. Fondi ja Noorte Foorumi OIK initsiatiivil sai Hodžalõ tragöödia, kui inimsuse vastane kuritegu, tunnustuse 31 riigi parlamendilt. Juhtivates ülikoolides 20-s riigis viiakse läbi noorte välk-miitinguid. Sellega seose algas uus liikumiste etapp - petitsioonide ja pöördumiste levitamine selle tragöödia tunnistamiseks kui inimsuse vastaseks kuriteoks ja genotsiidiks. Need pöördumised adresseeritakse riikide ja valitsuste juhtidele, OSCE Minski Grupile, PACE-le ja ÜRO Sekretariaadile, maailma riikide parlamentide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

Rahvusvaheline liikumine, teavitamaks ja agiteerimaks «Tõde Hodžalõ’st», mis on haakunud maailma üldsuse tähelepanu Hodžalõ tragöödia tegelikkusest ja sellega kaasnenud maailma üldsuse tähelepanu hinnangute andmisega poliitilise õigluse ja moraalsuse vallas - on haaranud tuhandeid vabatahtlikke paljudest maailma riikidest.

Aserbaidžaani riik viib läbi sihikindlat ja järjepidevat tegevust teavitamaks maailma üldsust kuritegudest, mis on toime pandud armeenia natsionaal-šovinistide poolt aserbaidžaani rahva vastu ja Hodžalõ tragöödia tegelikkusest ja seal toimunud tragöödia tunnistamisest kui genotsiidiks.

Maailma üldsus omakorda mõistab hästi seda, et milles seisneb tõde. Islami Organisatsiooni Konverentsil vastu võetud eriresolutsioon, seoses Hodžalõ genotsiidiga, on esimeseks dokumendiks, mis tunnistab seda tragöödiat, kui inimsuse vastast kuritegu. Resolutsioonis, mille on vastu võtnud 51 riiki, anti Hodžalõ tragöödiale hinnang, kui «rahulike elanike massilisele genotsiidile, mille panid toime armeenia relvastatud jõud» ja, kui «inimsuse vastu pandud kuriteole».

Erinevalt armeenia natsionalistidest, Aserbaidžaani eesmärgiks ei ole saada selles küsimuses mingeid poliitilisi, rahalisi, territoriaalseid ja teisi dividende. Meie eesmärk on - heastada ajalooline ebaõiglus, kurjategijate paljastamine ja nende andmine maailma üldsuse kohtu ette. Ja seega peab armeenia natsionaal-šovinistide etniline separatism, mille nad panid toime selles regioonis, aga ka vihkamise ja terrori ideoloogia teiste rahvaste suhtes, saama paljastatud. See on meie kodaniku ja inimlik kohustus nende mälestuse ees, kes Hodžalõs kangelaslikult hukkusid.