Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Geidar Alijevi kõne vabariiklikul tseremoonial 19 - 20 jaanuaril 2000 aastal, mis oli pühendatud märtrite - šahhiidide (õigluse eest võidelnud hukkunute) mälestuseks

Kallid kaasmaalased! Lugupeetud  daamid ja härrad!

Need päevad on aserbaidžaani rahva leinapäevad. Me tähistame täna Jaanuaritragöödia 10-ndat aastapäeva.  Täna langetan ma veelkord pea sellel koletul ööl langenute mälestuseks võideldes Kodumaa nimel, vabaduse nimel ja sõltumatuse nimel.

20.jaanuar 1990 aastal – on kõige traagilisem päev Aserbaidžaani ajaloos. Kuid koos sellega demonstreeris aserbaidžaani rahvas selle päeva öösel kogu maailmale oma kangelaslikkust, vaprust  ja ohvrimeelsust. Seega me leiname seda päeva alati.  Samal ajal me tunneme ääretult suurt uhkustunnet sellest, et meie rahvas on – kangelaslik rahvas, paindumatu rahvas ja vankumatu rahvas.

Aserbaidžaani rahva ajaloos  on olnud, s.h. XX sajandil, mitmeid traagilisi sündmusi:  1918 aastal armeenlaste poolt toime pandud arveteõiendused aserbaidžaani rahvaga ja genotsiid. Peale Nõukogude võimu kehtestamist rahva vastu suunatud repressioonid ja terror. Massilised repressioonid  meie rahva suhtes  1937-1938 aastatel. Mägi-Karabahhia konflikti tekkimine 1980 aastal, eesmärgiga teostada sõjaline agressioon Aserbaidžaani vastu ja  meie poegade hukkumine.

Kuid kõige selle juures, on aserbaidžaani rahvale kõige suuremaks löögiks, kõige suuremaks agressiooniks, terroriks saanud –  20.jaanuari 1990 aasta tragöödia. Minu poolt loetletud traagilised sündmused, millistest kõiki võimalik, et ma ei mäleta – olid suunatud üksikisikute  vastu, üksikisikute  gruppide vastu nagu näiteks 1918 aastal armeenlaste poolt korraldatud genotsiid. Armeenia-Aserbaidžaani selliste suhete eesmärgiks oli anastada aserbaidžaanlaste maad ja hävitada aserbaidžaanlasi. Kuid jaanuari sündmused, jaanuari tragöödia erineb kõikidest nendest tragöödiatest, kõikidest nendest hädadest selle poolest, et sellel ööl Nõukogude Riik, kelle võimu all me olime palju aastaid – nõukogude võim koos aserbaidžaani kommunistliku võimuga teostas aserbaidžaani rahva vastu massilist agressiooni. See tähendab, et agressiooni, mis on korda saadetud riigi, valitsuse ja võimu poolt oma rahva vastu – on loomulikult kõige halvim, kõige traagilisem ja erineb poliitilises mõttes kõikidest teistest.

Vaadates tagasi ajaloole, võib öelda, et  NSV Liidus alates nõukogude võimu kehtestamisest ja kuni jaanuarisündmusteni ei oldud toime pandud mitte iial ega kusagil taolist sõjalist agressiooni oma rahva vastu ja oma kodanike vastu. Mitte ühegi rahva vastu.  Ei oldud läbi  viidud sellist agressiooni, mitte ühegi vabariigi ega ühegi rahvuse vastu.  Seda tehti meie vastu, aserbaidžaani rahva vastu.  See ei olnud mitte ainult NSV Liidu juhtkonna, vaid ka nõukogude riigi ja aserbaidžaani võimu agressioon ning terror, kes moodustasid sellel perioodil  liidu, püüdes purustada ja murda oma rahvast.

Pärast Teist maailmasõda pani NSV Liit toime mitmeid agressioone paljudes riikides. 1956 aastal viidi nõukogude väed Ungarisse sellepärast, et ungari rahvas ei nõustunud  nõukogude ideoloogiaga ja tahtis minna oma teed. Selleks, et juhtida ungarlasi kõrvale sellelt teelt ja purustada, viidi nõukogude väed Ungarisse ja valati palju verd. Selliselt tugevdas nõukogude ideoloogia seal oma võimu.

1968 aastal toimunud protsessid Tšehhoslovakkias  tekitasid ohu, et  Tšehhoslovakkia  võib  väljuda sotsialistlike riikide ridadest. Selle vältimiseks NSV Liidu valitsus viis väed Tšehhoslovakkiasse ja hoiatas sellega seal toimunud liikumisi ning tugevdas oma võimu. 

1979 aastal viis NSV Liit suured väeüksused Afganistani eesmärgiga osutada abi jõududele, kes soovisid luua nõukogude ideoloogiaga valitsust, mis tingis verevalamise.

Miks ma seda kõike meenutan?  Sellepärast, et kõikidel nendel juhtumitel nõukogude valitsus teostas agressiooni eesmärgiga kehtestada  ja tugevdada oma võimu.

Aserbaidžaani rahvas  oli juba üle 70-ne aasta elanud selle riigi koosseisus ja me olime selle riigi kodanikud ning allusime sellele võimule. Tähendab, et meie rahvas oleks pidanud sellele võimule, kommunistlikule võimule – olema oma. Kuid see ei olnud nii ja üldse oli see teatud mõttes suhtumise tulemus aserbaidžaani rahvasse. See oli mõistagi seotud  Armeenia agressiooniga Aserbaidžaani vastu, mis sai alguse 1987/88 aastatel.

1987 aasta lõpus ja 1988 aasta alguses Armeenia valitsus ja natsionalistlikud jõud  üritasid ühendada Mägi-Karabahhiat  Armeeniaga. Selliseid katseid on ka varematel aegadel tehtud. Seega alates 1923 aastast, mil loodi Mägi-Karabahhia Autonoomne Oblast Aserbaidžaani koosseisus, on erinevatel aegadel tehtud katseid ühendada Mägi-Karabahhia Armeeniaga. Kuid need olid tõkestatud.  Ja seda seetõttu, et aserbaidžaani juhtkond  suutis kaitsta oma vabariiki ja seepärast, et Nõukogude riik pidas riikliku valitsemise muudatusi ohtlikuks. Kuid 1987 aastal, võib-olla ka varem, hakkas  Armeenias kerkima küsimus Mägi-Karabahhia eraldamisest Aserbaidžaanist ja selle ühendamisest Armeeniaga. Seejärel sai sellesuunaline liikumine alguse ka siin – tekkis kahene standart s.t. nõukogude valitsuses ning Kommunistliku Partei juhtkonnas olid suhtumised Aserbaidžaani ja Armeeniasse erinevad.

Loomulikult, sellel ajal, kui nõukogude riik  oli veel väga tugev ja kui NSV Liidu juhid oleksid tahtnud – saanuks nad seda konflikti ennetada ja kui Aserbaidžaani juhid oleksid olnud ustavad oma rahvale, Kodumaale  ja maale, siis ka nemad oleksid saanud seda konflikti ära hoida. Need, kes asusid aga Moskvas ei tahtnud seda konflikti ära hoida, vastupidi,  nad lõid selle jaoks kõik tingimused.  Aserbaidžaani juhtkond ei teinud konflikti ärahoidmiseks midagi, mille tagajärjel toimus 1988 aasta veebruaris Mägi-Karabahhi intsident. Peale seda vahetus Aserbaidžaani juhtkond – justkui selleks, et lahendada armeenia-aserbaidžaani konflikt ja eesmärgiga tugevdada siinset juhtkonda. Kuid uus juhtkond  ei näidanud mitte ainult suutmatust või ebakompetentsust, vaid asus ka reetmise teele. See hoiak oli reetmine Aserbaidžaani rahva suhtes ja NSV Liidu juhtkonna poolne  ükskõikne suhtumine Aserbaidžaani suhtes. Ma nimetaksin seda isegi negatiivseks suhtumiseks.  Selline situatsioon muutis Mägi-Karabahhi intsidendi sõjaks, mille tulemusena sai Aserbaidžaan raske löögi osaliseks. Loomulikult sai 20.jaanuar suureks lüliks selles poliitikas.

Tegelikult tõusis meie rahvas sellel ajal üles, et kaitsta oma maid, oma suveräänsust. Meie rahva ülestõusmise peamiseks ajendiks oli nõukogude valitsuse liidrite ebaõiglane positsioon Aserbaidžaani suhtes, aga ka see, et Aserbaidžaani juhtkond ei rakendanud abinõusid kaitsmaks oma maid, oma rahvast ja oma inimesi.  See kõik tingis rahva ülestõusu. Rahvas näitas oma jõudu. Rahvas tuli väljakutele. Rahvas väljus tänavatele.

Selleks, et karistada kogu rahvast, murda teda ja sellisel viisil lahendada Mägi-Karabahhi küsimust Armeenia kasuks, oli vaja anda Aserbaidžaanile löök – ja see löök sai antud.  Aserbaidžaani vastu sooritati sõjaline agressioon.  Aserbaidžaanile anti füüsiline löök. Aserbaidžaanile anti poliitiline löök. Aserbaidžaanile anti moraalne löök. Selles kõiges olid süüdlased  NSV Liidu ja  Aserbaidžaani tolleaegsed juhtkonnad. Täna, siin avaldatud dokumentides, on see kõik väga selgelt näha.

Tseremoonial esinesid meie lugupeetud  intelligentsi esindajad – märtri ema, märtri tütar, inimesed, kes said haavata 20.jaanuari öösel ja nad  esinesid väga siiralt. Räägin Teile, juba selle õhtu algusest kuni tänaseni – arvan, et ka Teie samuti nagu ka mina elame üle väga ärevaid tundeid, vaadates läbi neid ajaloolisi kroonikaid, neid koledaid sündmusi ja mõtteid ja esinejate sõnavõtte – see kõik avaldab sügavat mõju. Seepärast olen ma ärevil ja räägin ärritunult. Üldse, selle õhtu korraldamist,  esmakordselt sellisel viisil, loen just meie piiritu armastuse avalduseks meie ajaloo,  rahva ja inimeste aadressil. Ma tänan kõiki, kes valmistasid seda õhtut ette ja kes esinesid siin.

Sellel on väga suur poliitiline, suuremeelne ja moraalne tähendus.

Kuna esiteks, me ei tohi kunagi unustada ja moonutada meie ajalugu. Ajalugu on ajalugu ja jäädvustada tuleb seda selliselt nagu ta on ja seda tuleb edasi anda järgnevatele põlvedele.

Sellest traagilisest  jaanuariööst  on möödunud  kümme aastat. Selle kümne aasta jooksul on  Aserbaidžaanis sündinud  uus põlvkond. Lapsed, kes sündisid 1990 aastal  on juba 10 aastased. Mulle teatati, et sellel jaanuariööl said 135-136 hukkunud aserbaidžaanlast šahhiidideks (märtriteks), paljud inimesed said haavata. Siiski, sellel ööl sündis Aserbaidžaanis üle 500 lapse. See tähendab, et rahvas elab edasi,  inimesed elavad, kasvavad, arenevad  ja mitte ükski agressioon,  mingi terror ja mingisugune reetmine ei suuda peatada meie rahva arenemist.

Kuid me oleme nende päevade sündmuste elusad tunnistajad. Isegi 20 aastased noored, kes sellel ajal olid 10 aastased, võimalik, et ei adunud  ja ega ka saanudki mõista nende sündmuste traagikat.   Seepärast peame me  ajapikku mäletama meie ajaloo kuulsaid lehekülgi, ajaloo edusamme ja pärandama neid järgnevatele põlvedele. Seoses sellega 20.jaanuari tragöödia ja samaaegselt nendel päevadel  ilmutatud kangelaslikkus, vaprus ja rahva ühtsus peab saama kõikidele eeskujuks – nii käesolevale kui ka tulevastele põlvkondadele. Kõik peaksid sellest sündmusest  õpetust võtma.

Siin näidatud dokumendid, esinemised, demonstreeritud filmikaadrid  on ilmselged tõendid sellest, millises raskes olukorras oli Aserbaidžaan ööl 19 vastu 20  ja 20-21 jaanuaril. Siis, kui Aserbaidžaani pealinna Bakuusse sisenes suur kogus sõjaväge, soomustehnikat, tanke – loomulikult, et inimesed ei saanud siis jääda rahulikuks ja nii ka Bakuu – mitte ainult Bakuu, vaid ka kogu Aserbaidžaan – oli suures segaduses. Niisiis, mida näitas täna siin nende päevade kohta tehtud analüüs?  See näitas seda, et rahvas sai suurte kannatuste osaliseks, kuid ei murdunud, ei paindunud. Kuid rahva juhid jäidki kuni lõpuni reetjateks.

Oletagem, et hukkus kellelegi lähedane inimene. Sugulased, lähedased, sõbrad, seltsimehed, töökaaslased tulevad kindlasti tema matustele, peietele ja jagavad muret tema perega. Siin ju pandi toime agressioon aserbaidžaani rahva vastu  ja meie rahvas sai suurte kaotuste osaliseks. Meie rahvas, olles ühtne, vihkavad  selle tragöödia algatajaid ja saadavad  oma märtrid viimsele teekonnale. Kuid Aserbaidžaani juhtkond jääb sellest kõrvale, nad  põgenevad ja varjavad ennast. Ainuüksi see fakt tõendab ilmekalt seda, kes on kes.

Grupp saadikuid  kutsus kokku Ülemnõukogu istungi, kusjuures see oli seotud küllalt suurte raskustega. Kuulus Aserbaidžaani poeet Bahtiar Vagabzade oli selle algatuse eesotsas. Ta ei olnud kogu oma elu jooksul korraldanud ühtegi koosolekut, kuna ta kirjutas kogu aeg luuletusi ja arendas Aserbaidžaani poeesiat s.t. tal ei olnud selle laadseid kogemusi, kuid tal oli kartmatu süda ja ta armastas oma rahvast – ta ei jäänud kõrvalseisjaks ning ei kohkunud millegi ees. Ta on alati julgelt inimestele silma vaadanud ja mitte iial kedagi reetnud.

Täpselt selliselt  käitus ka tänaseks, meie hulgast lahkunud, Ismail Šihlõ ja teised intelligentsi esindajad. Me nägime siin filmikaadreid. Kahju, et kõik nendest ei ole säilinud. Kuid siin nähtud kaadritest on meile täielikult näha, kes on kes. Kuidas sai juhtuda see, et poeet Bahtiar Vagabzade, ja kirjanik Ismail Šihlõ ning teised intelligentsi või Ülemnõukogu saadikute grupi esindajad said koguneda saali ja arutada küsimust, aga Aserbaidžaani juhtkond jooksid peitu? Sellise käitumisega kaotasid nad täielikult õiguse juhtida rahvast.

Sellel istungil vastu võetud otsused ja pöördumine, mille materjale siin ka esitati,  on ajaloolise väärtusega. Me peame neid kõrgelt hindama. Mina isiklikult annan nendele dokumentidele sellise hinnangu.  Kuid mõne päeva möödudes, need põgenenud ja end varjanud inimesed tulid Aserbaidžaanis  tagasi võimule, kõik need dokumendid unustati, pandi kõrvale, neid varjati inimeste silmade eest. Sellega seoses, et siin toodi täna välja konkreetsed faktid, pole vaja neid enam korrata.

On selgeks saanud, et kuni 20.jaanuarini teostasid NSV Liidu ja Aserbaidžaani juhid koos agressiooni aserbaidžaani rahva vastu ühiselt, siis seejärel püüdsid mõlemad seda õigustada.  Moskvas valitses selline õhkkond, et midagi nagu ei oleks juhtunud. Aserbaidžaanis üks juhtidest põgenes, teine aga istus  tema kohale ja selliselt unustati rahvas ja unustati ka tragöödia – kõike püüti unustada ning seejärel kavatseti  unustada ka kogu küsimus.  Reeturid, inimesed, kes olid kaotanud õiguse juhtida, seadsid taas oma isiklikud huvid rahva huvidest kõrgemale.  See kõik on ajalooline tegelikkus.

Kuid  täna saame olla uhked selle üle, et meie rahvas, ma kordan veelkord, ilmutas mehisust ja vaprust.

Ei ole võimalik erutumata jälgida nendel filmikaadritel jäädvustatud šahhiidide matuste tseremooniat. Mulle tundub, et kindlasti me teame ajalugu – Aserbaidžaanis ei ole kunagi olnud  nii inimesterohket, nii meeldejäävat matusetseremooniat.  Kõrget hinnangut väärib Sheikh-ul-Islam Haji Allahshukur Pashazade  tegevus ja samal ajal tema pöördumine Gorbatšovi poole, milles oli väljendatud suhtumine sellesse küsimusse  s.t. toimepandud kuriteo  vihkamine  ja matusetseremoonia korraldamine.  Nagu räägitakse, Aserbaidžaani kõikide astmete juhid jäid sellest kõrvale.  Näete, ei saa olla suurimat pattu võrdsusest, aga ka võrdsuse reetmist.

Kuid rahvast ei hirmutanud seega miski. Rahvas ei löönud kartma seda, et need tankid oleks võinud neid uuesti purustada.  Azadlõgi väljakul, kõikidel tänavatel kuni Nagornõi pargini oli massiliselt inimesi.

Mind ei olnud sellel ajal Aserbaidžaanis.  Ma avaldasin sel ajal oma arvamust.  Te peate teadma, ma olin sellel ajal haiglas ja seejärel taastusravil Moskva lähedal sanatooriumis.  Vaatamata sellele tulin ma oma lastega koju  ja väljendasin oma suhtumist. Midagi muud ma teha ei saanud ja täna  avaldan ma tänu kõigile nendele aserbaidžaani kodanikele, nendele isikutele, kes väga õigesti valisid välja šahhiidide matmispaiga  ja matsid nad  Nagornõi parki. Ja siin väljendasid nad oma suhtumist eelnenud reetmisele.

1918 aastal armeenlaste poolt korraldatud  verise tapluse tagajärjel oli sinna rajatud kalmistu, kuhu oli maetud hukkunuid. 1930-l aastatel see kalmistu hävitati ja sinna rajati Nagornõi park ning püstitati mälestusmärk Kirovile. Ajalooline tõde seisneb selles, et reetmine, mis sai sellel ajal osaks nende haudade vastu, selgitati välja ja siia on maetud nüüd šahhiidid.

Täites oma kohust, alates nende sündmuste algusest 21-st jaanuarist kuni tänaseni, olen ma püüdnud ja püüan ka edaspidi paljastada tõde nendest sündmustest. Ma püüan vastutusele võtta süüdlasi ja mitte keegi ei saa kõrvale hoida vastutusest kuritegude eest, mis on toime pandud rahva vastu. Kui ka kellelgi õnnestub füüsiliselt põgeneda, siis ajaloo ees jäävad nad nii kui nii kurjategijateks.

Minu südames oli soov luua memoriaal „Igavene Tuli“ Šehhidljari hijabanõs (Šahhiidide allee). See oli minu, kui Aserbaidžaani presidendi kohus. Täna ma leian sellest mingil määral lohutust, et ma selle kohustuse täitsin,  ja tõesti nagu siin oli juba öeldud on see koht saanud  tõotuste andmise, kõige auväärsema pühamuse ja usu kohaks.  Juba mitmel päeval oleme tunnistajaks, kuidas inimesed oma südame kutsel viivad šahhiidide haudadele lilli, langetavad oma pea „Igavese Tule“ ja haudade ees.  Ma usun, et siin saab olema meie noortele  tõotuste andmise  paik, oma rahvale, rahvusele, maale ja Kodumaale  ustavuse ja tõotuste andmise koht.  Ühes sellega meie noortele üksteisele truudusvande andmise koht neile, kes on alustanud perede loomist.

Samal ajal andis see tragöödia tõuke suurte protsesside arenguks  meie maal. Aserbaidžaan sai oma riikliku iseseisvuse. On juba üheksas aasta, kui aserbaidžaani rahvas elab oma iseseisvas riigis. 

Olmes me puutume kokku paljude raskustega ja probleemidega.  Meid kõiki paneb kannatama meie maade okupeerimise probleem Armeenia relvajõudude poolt ja nendelt maadelt väljaaetud üle miljoni meie kodaniku probleem, nende elamine telkides. On ka teisi probleeme.  Kuid me elame üle ja talume seda rasket perioodi. Okupeeritud maad saavad olema vabastatud, meie kodanikud pöörduvad tagasi oma kodudesse, Aserbaidžaani suveräänsus  saab olema tagatud, sest  täna on Aserbaidžaan– sõltumatu riik ja mitte ükski riik ei oma õigust alustada agressiooni Aserbaidžaani vastu.

Kõige suuremaks monumendiks mälestamaks meie šahhiide – see on Aserbaidžaani suveräänsus,  sõltumatu Aserbaidžaan, demokraatlik, suursugune ja õigusriik Aserbaidžaan, riik, kus praegu toimuvad positiivsed protsessid.  Las puhkavad rahus kõik meie šahhiidid ja mitte ainult 20.jaanuari šahhiidid, vaid ka meie pojad, kes said šahhiidideks lahingutes Kodumaa, oma maa kaitsmisel, et nende unistused ja lootused täituksid – et Aserbaidžaan saavutaks oma riiklikku iseseisvuse.

Täna, tõotan ma šahhiidide mälestuse nimel, et mitte keegi ei saa mitte kunagi ohustada Aserbaidžaani iseseisvust, me ei hakka kunagi  ühe või teise riigi vasalliks. Aserbaidžaani riiklik iseseisvus jääb kestma ja areneb vaatamata raskustele  ja meile lasuvale survele.  Sõltumatu, demokraatlik Aserbaidžaan, ülev  õigusriik saab olema suursuguseks mälestusmärgiks meie šahhiididele.

Veelkord avaldan tunnustust kõikidele, kes valmistasid ette seda leinaõhtut ja kes siin esinesid. Õnnistagu  Jumal šahhiidide hingi!

Tõlgitud ajalehest „Bakinskij rabotšij“, 20.jaanuar 2000 aastal.