Aserbaidžaani Vabariigi Presidendi Geidar Alijevi esinemine väljapaistva Aserbaidžaani helilooja Arif Melikovile pühendatud õhtul Aserbaidžaani Rustam Mustafajevi nimelises Kunstide Muuseumis 5. Veebruaril 1995 aastal.


Lugupeetud Arif Melikov, õnnitlen Sind kogu südamest seoses täna meile esitatud suurepäraste huvitavate teostega, soovin Sulle tugevat tervist ja edu loomingus. Viimased aastad on meie vabariigile, meie rahvale – raske periood. Kuid ka sellel perioodil elab meie kultuur ja kunst – nad arenevad. Andekad isiksused, kes loovad meie kunsti, demonstreerivad maailmale aserbaidžaani kultuuri. Kus ma ka ei ole viibinud kui aserbaidžaanlane, olen ma olnud alati uhke oma rahva saavutuste üle. Meie rahva saavutused kultuurivaldkonnas on igale aserbaidžaanlasele uhkuse allikaks, kes armastab oma kodumaad, oma rahvast. Ma olen selle üle alati uhke olnud.

Arif Melikov – on meie silmapaistvamaid tegelasi, aserbaidžaani kultuuri loojaid kunsti ja muusika viljelejaid. Suurem osa Tema loomingulisest teekonnast on toimunud minu silme all. Ma olen alati hinnanud kõrgelt Arif Melikovi loomingut, tema seotust kunstiga, seda, et ta elab koos loominguga, rikastades oma teostega aserbaidžaani kunsti ja muusikat. Arif rõõmustas meid ka täna, kutsudes meis esile huvi, vaimustas meid oma muusika talendiga. Ma veelkord õnnitlen Sind südamlikult selle eduka autoriõhtu puhul.

Luua kõrgetasemelist muusikateoseid, kujutavat kunsti ja seda esitleda oma austajatele – see nõuab kahtlematult suurt talenti. Arif Melikovil on kaasasündinud talent. Samaväärselt kaasasündinud andega on talle kaasa antud pühendumus ennastsalgavale tööle, mis võimaldab tal luua selliseid suuri teoseid. Viia kuulajani selliselt kõrgel tasemel keerulisi heliteoseid on palju keerulisem kui neid kirjutada. Täna oli mul siin võimalus näha meie andekaid esinejaid. Mul oli suureks sündmuseks kaugelt Fawzi`st Bakuusse saabunud proua Abassova, kes virtuoosselt esitas Arif Melikovi helitöid viiuliga koos Rassul Abassoviga ja lisaks meie noore aserbaidžaanlasest kaasmaalase Araza Elseseja esinemine. Kahtlemata enamikke kunstimeistreid ja nende loomingut tunnen ma isiklikult. Kuid tänaste esinejatega kohtun ma vahetult esimest korda. Seepärast õnnitlen kogu südamest kõiki täna pianiinol ja klaveril ning teistel instrumentidel esinejaid, kes esitavad Arif Melikovi loomingut. Tänan.

Tähelepanuväärseks sündmuseks on see, et tänane autoriõhtu toimub meie suure helilooja, surematu Kara Karajevi sünnipäeval, kes on aserbaidžaani rahva uhkus. Ma meenutan tema muusikat suure lugupidamisega ja austusega. Kara Karajeviga olime sõbrad juba noorepõlves. Me olime teineteisele väga lähedased. Tõsi, meie tegevusalad olid täiesti erinevad – tema oli helilooja, muusik, kunstimeister, mina aga tegelesin noorusest peale poliitikaga. Kuid teada on see, et ma olen alati armastanud ja austanud kunsti. Juba nooruses olin ma Kara Karajevi loomingu austaja, armastasin tema mõistust ja talenti.

Hiljem kui ma juhtisin Aserbaidžaani Vabariiki oli Kara Karajev Heliloojate Liidu esimees. Mul olid temaga väga tihedad sidemed ja ma jälgisin pidevalt tema loomingut mitte ainult seepärast, et ta oli suur helilooja ja oma ala meister. Ma tegin kõik selleks, et tunnustada laialdaselt tema loomingut. Täna me tähistame Kara Karajevi sünnipäeva. Mul on hästi meeles tema 60-s juubel. Seda juubelit tähistasime me koos ja ma võtsin sellest osa suure vaimustusega. Täna saan ma suure uhkustundega öelda, et siis vastavalt minu ettepanekule autasustati Kara Karajevit Nõukogude Liidu kõrgeima autasuga «Kuldtähe» medaliga. Me tähistasime Kara Karajevi juubelit Bakuus. Seejärel plaanisime tähistada seda Moskvas Riikliku Konservatooriumi suures saalis.

Ma suundusin sinna spetsiaalselt. Kuid kahjuks Kara Karajevi tervis ei võimaldanud tal osa võtta juubeliõhtust. Kuid mina, koos oma tänaseks siit lahkunud juba proua Zarifa`ga võtsime osa sellest kohtumisest. Kara Karajevi proua Tatjana ja tema pereliikmed viibisid ka seal. Õhtust võtsid osa ka Nõukogude Liidu kultuuri suurkujud, kunstitegelased. Juubeliõhtu avas sissejuhatava kõnega Tihhon Hrennikov – NSVL Heliloojate Liidu esimees. Sellest võttis osa ka kultuuriminister Pjotr Demitšev ja teised riigitegelased. Muidugi, need kõik on ainult mälestused.

Kahjuks, me kaotasime Kara Karajevi. Ta lahkus meie hulgast. Ta oli mulle kui sõber, inimene, kelle loomingut ma sellel ajal kõrgelt hindasin, leinatalitusel kandsin ma tema sarka oma õlal. Tavaliselt matustel ma ei esine kõnedega. Kuid Kara Karajevi mälestuseks pidasin tema haua ääres kõne ja lugesin talle hingepalve.

Ma olen alati hoolitsenud nende perekonna eest. Töötades Moskvas helistasin proua Tatjanale. Kuid kas Teile on teada, et mõne aja pärast saadeti mind ennast «asumisele» ja ma pidin enese eest ise hoolt kandma. Ja selle tulemusena meie sidemed katkesid.

Ma räägin seda Teile seepärast, et täna on Kara Karajevi sünnipäev. Kui ma töötasin Moskvas, rääkisin ma kõige kõrgemates sfäärides, et Kara Karajev oli üks geniaalsemaid heliloojaid kaasajal. Tol ajal mõõtsime me kõiki suurusi Nõukogude Liidu mastaapides. Minu arusaamise järgi oli siis Nõukogude Liidus Dmitri Šostakovitši järel teisel kohal Kara Karajev. Ta oli Šostakovitši õpilane. Veelkord toonitan, et ta oli meile suure uhkuse allikaks.

Aserbaidžaani muusika ja ka osaliselt kutseline muusika on suure ajalooga. Uzeir Hadžibekovi poolt rajatud muusika koolkond Aserbaidžaanis oli selline, mis kinkis maailmale meie rahvusest mitmeid väljapaistvaid heliloojaid. Need on Kara Karajev, Fikret Amirov, Nijazi Dževdet Hadžijev, Afrasijab Badalbeidi ja mitmed teised selle koolkonna kasvandikud – muidugi ka selle kooli kasvandik Arif Melikov.

Kahtlemata igaüks loob muusikat omas žanris. Arif`i muusika – see on professionaalne, klassikaline muusika. Aserbaidžaani klassikaline, professionaalne muusika – need on teosed, mis on loodud meie heliloojate poolt, mida võib lugeda n.ö. esimesteks etalonideks esimeste kutseliste klassikaliste muusikateoste hulgas Idamaades ja mille juures Aserbaidžaan asub esirinnas. Selle koolkonna rajajateks olid geniaalsed Uzeir Hadžibekov ja Muslim Magomajev.

Nendel aegadel – 20-tel, 30-tel ja isegi 40-tel aastatel, mis kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu, kirjutasid heliteoseid suured heliloojad teistest rahvustest. Aserbaidžaanis töötas suur helilooja Reinhold Gliere, kes kirjutas ooperi Aserbaidžaani elust. Kesk-Aasia riikides lõid heliteoseid nendele rahvastele Gliere ja teised heliloojad. Sajandi alguses Uzeir Hadžibekovi poolt asutatud muusikakool Aserbaidžaanis kasvatas suuri heliloojaid. Selle kooli tegevus jätkub edukalt ka praegu. Loodan, et ka tulevikus näeme me oma seas taas uusi kuulsaid heliloojaid. Arif Melikovil oli varem ja on ka seda praegu, kogu muusikaloome juures, eriline koht.

Arif`i poolt kirjutatud ballett «Armastuse legend» on lavastatud kutselistes ooperi- ja balletiteatrites üle maailma. Sellised teosed, mis on levinud kogu maailmas, ei ole just palju, see on harv nähtus. Alles mõni aeg tagasi meenutas Arif seda, et hiljuti – see oli 1986 aastal, toimus suur üritus, mille lõppedes ja uue hooaja avamisel Moskva Suures Teatris näidati Arif Melikovi balletti «Legend armastusest», mille oli lavastanud Juri Grigorovitš. Sellest üritusest võtsid osa ka Nõukogude Liidu juhid. Nende hulgas ka mina. Suur hulk Nõukogude Liidu juhtivaid tegelasi, nende hulgas ka mina, istusime Suure Teatri loožis. Kas Te kujutate ette minu rõõmu sellest, et Moskvas, Venemaa keskuses, Suure Teatri laval, mis on sellise rikkaliku ajalooga, sellisel suurel üritusel – teatri hooaja avamisel, näidatakse Arif Melikovi balletti «Legend armastusest». Seal ma rõõmustasin ja nautisin seda ülevust ning olin selle üle uhke. Me olime kõik koos – ja riigijuhid pöördusid korduvalt minu poole õnnitlustega. Ja ma jagasin koos nendega oma rõõmu. Etenduse lõppedes, kutsuti lavale lõpuks Arif Melikov koos Juri Grigorovitš`iga. Me kõik aplodeerisime neile ja mina õnnitlesin Arif Melikovi. Selliseid mälestusi on palju.

Arif rääkis meie kohtumistest, kuid ei meenutanud ühte huvitavat hetke. Ma olen alati näidanud üles suurt huvi kunstitegelaste ja muusikute vastu. Tuleb meelde see, et kui ma aeg-ajalt kohtusin ja vestlesin kultuuriinimestega, siis tunnetasin, et suhted nendega on pingelised. Ja ma üritasin sellest üle saada. Kui minu juurde tuli üks nendest, siis ütlesin talle, et minu juures käis keegi ühine tuttav ja kiitis sind väga. Kui aga minu juurde tuli veel keegi kolmas, siis ütlesin ma, et see kiitis veel enam. Te ju teate, et andekad inimesed on alati veidrustega. Nad on ebatavalised ja kui nad oleksid tavalised inimesed, siis nad ei saaks kunagi andekateks. Igal talendil on omad iseärasused. Sellisel poliitikul kui mina, vabariigi juhil, peab olema igale talendile oma lähenemise viis. Tuleb püüda seda, et suhted oleksid head, sõbralikud. Ja seda olen ma ka püüdnud. Me oleme nendega palju kordi kokku saanud, istunud ja vestelnud.

1973 aastal kutsusin ma kultuuritegelasi laupäeval Zagulbu asulas asuvasse mereäärsesse riigisuvilasse, et seal veeta nendega aega terve päev. Saatsin neile kutsed. Meie keskelt juba lahkunud Kara Karajev, Fikret Amirov, Nijazi, Afrasijab Badalbeili, Džahangir Džahangirov ja Sultan Hadžibekov saabusid koos oma abikaasadega. Ka Tofik Kulijev ja Arif Melikov osalesid sellel koosviibimisel. Me vestlesime terve päeva, rääkisime muusikast. Peale selle Tofik Kulijev ja Nijazi mängisid hiilgavalt hästi klaveril. Me vestlesime pikalt. Loen seda suureks kohtumiseks. Peale seda üritust läksid suhted meie vahel palju paremaks. Ilmusid ka head heliteosed. Ma võin Teile öelda, et meie seast lahkunud Fikret Amirovi ballett «Tuhat ja üks öö» on suurepärane teos ja selle ajastu loominguline vili. Nagu ka Kara Karajevi poolt hiljem loodud teosed.

Me oleme Arif Melikoviga ka hiljem kohtunud. Seda, et ta on veel ka kunstnik, sain ma teada 7-8 aastat enne seda. Kuid oma töid ta mulle ei näidanud. Hiljuti, olles minu juures külas, rääkis ta , et näitab mulle neid maale. Praegu, olles neid näinud, sain ma aru, et ta omab suurt annet mitte ainult muusikas, vaid ka kunsti valdkonnas. Ma õnnitlen Arif`i ka sellel puhul.

Luua sellel raskel elu perioodil muusikat, eriti aga sümfoonilist muusikat, keerulise sisuga teoseid – see on eriti raske. Arif`il see kõik õnnestub. Tema oma sõnade alusel – magab ta vähe, mida ei tohi teha, töötab aga palju. Seda on vaja meie rahvale. Hiljuti esitas Arif oma Seitsmenda sümfoonia. Minu suur sõber – Ihsan Dogramadži, inimene, kes hoolitseb väga aserbaidžaani muusika eest. Ta juhtis Bilkendis tseremooniat Arif Melikovi «Seitsmenda sümfoonia» esmaesituse puhul ja korraldas seda suurepäraselt. Ma õnnitlen teda selle eest. Ma kutsusin Ihsan Dogramadži märtsi kuus Aserbaidžaani, mil me ka kohtume. Loodetavasti Arif Melikov esitab sellel kohtumisel uusi teoseid.

Arif Melikov on Aserbaidžaani suur rahvuslik aare. Ma räägin seda mitte üldse üle paisutades, vaid täie vastutusega ja me oleme kohustatud teda säästma ning tema eest hoolitsema. Tal on palju võimalusi. Arif peab ka edaspidi tegelema loominguga. Kahtlemata elab ka tema samade mõtetega ja tunnetega. Meie tänane kohtumine on autoriõhtu, mis kahtlematult teda innustab looma uusi teoseid.

Ma õnnitlen selle õhtuga seoses ka Arif Melikovi loomingu austajaid, kes on saabunud siia saali. Tervitan Teid kõiki ja soovin õnne! Arif, õnnitlen Sind veelkord ja soovin Sulle edu!