ELULUGU


Geidar Älirza oglu Alijev - aserbaidžaani rahva ja kõikide rahvuste juht

Eestipäraselt Geidar Alijev (Heydər Əlirza oğlu Əliyev [heid'är älirz'a ogl'u äl'ijev]) sündis 10.mail 1923 aastal Nahhitševani linnas. Peale Nahhitševani Pedagoogilise Tehnikumi lõpetamist 1939 aastal suundus ta õppima Aserbaidžaani Industriaalinstituuti (käesoleval ajal Aserbaidžaani Nafta Akadeemiasse) arhitektuuri. Õpingud katkesid sõja algusega.

Alates 1941 aastast töötas Geidar Alijev Nahhitševani ANSV Siseasjade Rahvakomissariaadis osakonna juhatajana ja Rahvakomissaride Nõukogus. 1944 aastal suunati ta tööle riikliku julgeoleku organitesse. Geidar Alijev töötas riikliku julgeoleku organite süsteemis alates 1964 aastast esimehe asetäitjana, kuid alates 1967 aastast oli ta Aserbaidžaani NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee esimees ja talle omistati kindralmajori auaste. Nendel aastatel omandas ta spetsiaalse kõrghariduse Leningradis (nüüd Sankt-Peterburis). 1957 aastal lõpetas ta ajalooteaduskonna Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis.

Geidar Alijev, olles valitud 1969 aasta Aserbaidžaani Kommunistliku Partei Keskkomitee Pleenumil esimeseks sekretäriks, hakkas ta juhtima Aserbaidžaani NSV-d. 1982 aasta detsembris valiti Geidar Alijev Nõukogude Liidu Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, määrati NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ja seega oli ta üks NSV Liidu juhtidest. Geidar Alijev oli kakskümmend aastat NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ja viis aastat oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja.

1987 aasta oktoobris läks Geidar Alijev protesti märgiks temal olevatelt ametikohtadelt erru. Selle põhjuseks oli NLKP Keskkomitee Poliitbüroo ja selle peasekretäri Mihhail Gorbatšovi poolt läbiviidud poliitika.

Seoses verise tragöödiaga 20.jaanuaril 1990 aastal, mille korraldasid Bakuus nõukogude väed, esines Geidar Alijev järgmisel päeval Aserbaidžaani Moskva esinduses, nõudmisega karistada aserbaidžaani rahva vastu kuriteo sooritanud organisaatoreid ja täideviijaid. Protestiks NSV Liidu juhtkonna silmakirjaliku poliitikale Mägi-Karabahhis tekkinud teravale situatsioonile juuli kuus 1991 aastal, astus ta välja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadest.

Geidar Alijev naastes 1990 aasta juulis Aserbaidžaani tagasi, alguses elas ta Bakuus, hiljem aga suundus Nahhitševani, kus ta valiti samal aastal Aserbaidžaani Ülemnõukogu saadikuks. Aastatel 1991 kuni 1993 oli ta Nahhitševani Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu esimees ja Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu esimehe asetäitja. 1992 aastal toimunud partei "Eni Aserbaidžaan" asutamiskongressil Nahhitševani linnas valiti Geidar Alijev partei esimeheks.

Kui 1993 aasta mai-juuni kuus tekkis, ääretult terava valitsuskriisi tulemusena kodusõja ning sõltumatuse kaotamise oht vabariigis, esitas aserbaidžaani rahvas nõudmise, et võimule tuleks Geidar Alijev.

Tolleaegsed Aserbaidžaani juhid olid sunnitud esitama Geidar Alijevile ametliku kutse Bakuusse tulekuks. 15.juunil 1993 aastal valiti Geidar Alijev Aserbaidžaani Ülemnõukogu esimeheks ja 24.juulil vastavalt Milli Medžlisi määrusele jõustus Aserbaidžaani Vabariigi presidendi volitused. 3.oktoobril 1993 aastal valiti Geidar Alijev üldrahvaliku valimiste tulemusena Aserbaidžaani Vabariigi Presidendiks. 11.oktoobril 1998 aastal kogus Geidar Alijev kõrge aktiivsusega valimistel 76,1% häältest ja seega osutus ta taas valituks Aserbaidžaani Vabariigi presidendiks. 15.oktoobri 2003 aastal toimunud valimistel olles Geidar Alijev andnud oma nõusoleku kandideerimaks presidendi valimistel, ütles ta ära valimistel osalemisest seose terviseprobleemidega. Geidar Alijevit oli autasustatud mitmete rahvusvaheliste preemiatega, audoktori nimetustega mitmetes ülikoolides erinevates riikides ja paljude teiste aunimetustega. Teda oli autasustatud nelja Lenini ordeniga, Punatähe ordeniga ja paljude medalitega, talle on omistatud kahel korral Sotsialistliku Töö kangelase aunimetus, teda on autasustatud paljude välisriikide ordenite ja medalitega.

Aserbaidžaani ajalooline saatus on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud seotud katkematult Geidar Alijevi nimega. Rahva taassünd toimus nende aastate jooksul kõikidel elualadel: ühiskondlik poliitilistel, majanduse ja kultuuri elus - on seotud just tema nimega.

Sellel juhtimistegevuse perioodil Aitas Geidar Alijev igati kaasa oma sünnimaa Aserbaidžaani majanduslikule ja rikkalikule, suure ajaloolise pärandiga kultuuri arengule, tundes selle üle alati uhkust. Ta tundis pidevalt muret tulevaste põlvede käekäigu pärast, et riik saaks ületada ajaloo julmi ja raskeid katsumusi.

Olles silmapaistev poliitik ja riigitegelane, vaieldamatu rahvaliider, sai temast juba tema eluajal elav legend, seepärast Geidar Alijevi fenomen köitis alati tähelepanu, tema kui rahvusliidri tormiline poliitiline tegevus kutsus alati esile vaimustuse aserbaidžaanlaste seas valgustades nende elu nii kodu kui ka maailma ajakirjanduses.

1993 aasta juunis, kui aserbaidžaani rahvas oli aru saanud, et neid ähvardab langus, kui olid saabunud kõige raskemad päevad, nõudis rahvas visalt, et olemasolev valitsus tuleb välja vahetada ja sellest hetkest usaldas oma saatuse Geidar Alijevile. Geidar Alijev, olles silmitsi oma rahva kannatustega, võttis vastu selle tungiva palve ja tuli tagasi Aserbaidžaani suurde poliitikasse. Rahvas võttis Geidar Alijevi naasmise vastu lootuse ja rõõmuga ning see päev läks sõltumatu Aserbaidžaani ajalukku kui Rahvusliku Päästmise päev.