TEOSED / ARMEENIA-ASERBAIDŽAANI MÄGI-KARABAHHI KONFLIKT / Kirjad

ÜRO Julgeolekunõukogu Esimehele. Koopia: ÜRO Peasekretärile. 26.juuli 1993 aasta.


Lugupeetud härra Esimees, minu riigis on välja kujunenud dramaatiline situatsioon, mis on Armeenia jätkuva agressiooni tagajärg, sihiks on Aserbaidžaani suveräänse riigi territooriumi jagamine, see sunnib mind Teie poole pöörduma käesoleva läkitusega.

Olles ustav rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja normidele, andis Aserbaidžaan CSCE-le (Euroopa Julgeoleku-ja Koostööorganisatsioon) nõusoleku verise konflikti vahendamiseks rahulikul teel, mis on meile Armeenia Vabariigi poolt peale sunnitud, lähtudes rahvusvahelisest julgeolekust ja koostööst ning tuginedes selle rahvusvahelise organisatsiooni liikmete õigustele ja kohustustele. Aserbaidžaani valitsuse pikaajalise ja raske reguleerimise protsessi käigus, ilmutades püüdlusi konflikti rahumeelseks lahendamiseks ja maksimaalselt paindlikkust ja konstruktivismi, tegi pingelisi otsinguid verevalamiste lõpetamiseks ja väljumiseks läbirääkimiste kindlale teele. Kuid Armeenia poole kohustuste jämedad rikkumised maailma üldsuse ning Aserbaidžaani ees, õõnestavad meie rahumeelseid püüdlusi.

Alates päevast, millal CSCE ministrite nõukogu Minski konverentsil poolt võeti vastu otsus on möödunud üle aasta, kuid tänaseks on see idee veel kaugemal, kui varem, reaalsusest. Kui aasta tagasi me rääkisime vajadusest vabastada Šuši ja Latšin, kui ainsast võimalusest luua situatsiooni, mis vastaks olukorrale Ministrite Nõukogu poolt otsuse langetamise päeval ja väljumisel Minski konverentsile, siis tänaseks on armeenia agressor vallutanud üle 17 protsendi Aserbaidžaani territooriumist. Okupeeritud on kogu Karabahhi mägiala, Latšinski (lõunapoolne osa 1992 aasta mais ja põhjapoolne osa 1993 aasta aprillikuus) ning Kelbadžaari rajoonid, Nahhitševani Autonoomse Vabariigi külad, Aserbaidžaani Gazahski, Fizulinski, Zangilanski ja Agdami rajoonid. Üldse on vallutatud 503 asustatud punkti, põgenikke on kokku 567 tuhat inimest.

Alustades poliitilise agressiooniga, mis väljendus sõnamurdlikes otsustes liita Mägi-Karabahhia oma territooriumiga ja seejärel minnes üle relvastatud emissaride ning terroristide saatmisele. Täna korraldab Armeenia laiaulatuslikku sõjalist tegevust Aserbaidžaani maa-alal, ignoreerides sellega CSCE ja ÜRO üleskutseid s.h. ka Julgeolekunõukogu resolutsiooni 822, milles nõutakse ühesõnaliselt okupatsioonijõudude lahkumist Aserbaidžaanist. CSCE jõupingutused, mis olid suunatud resolutsiooni juurutamiseks, blokeeriti täielikult Armeenia poolt, et keelduda vahendaja poolt esitatud seaduslikest nõudmistest ja enamgi veel, esitati vastuvõetamatuid tingimusi. Nende tegevuste tulemusena ei andnud Mario Raffaelli visiit Armeenia Vabariiki nagu ka eelmised, mingeid lootusi, et realiseeruksid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid ja lõppeksid verevalamised.

Armeenia poole igasugused väited sellest, et Armeenia relvastatud formeeringud, kes tegutsevad Mägi-Karabahhis, ei allu Armeenia Vabariigile - on absoluutselt alusetud. Kõiki saadetisi nii raskerelvastuse, lahinguvarustuse ja elavjõu osas korraldab, aga ka juhib vahetut sõjategevust - Armeenia Vabariik läbi annekteeritud Latšinski rajooni.

Kasutades tekkinud vaheaega, seoses Raffaelli missjooniga, asus Armeenia suurte jõududega pealetungile, mille käigus vallutati Armeenia relvajõudude poolt Agdam’i linn. See sõnamurdlik akt andis hävitava löögi veel väljakujunematule rahuprotsessile. Aserbaidžaani valitsus hoiatas eelnevalt Julgeolekunõukogu, et protsessiga viivitamine loob ohtliku olukorra, millega võib kaasneda suur katastroof.

Käesolev seisukord tingib kindlalt Julgeolekunõukogu poolset sekkumist, vastavalt temale ÜRO poolt antud volitustele.

Vaja on kiireid meetmeid, mis ohjeldaks agressorit, peataks verevalamise ja vabastaks Aserbaidžaani territooriumid.

Seoses eeltooduga, palun viivitamatult kokku kutsuda Julgeolekunõukogu.

Geidar Alijev,

Presidendi ülesannetes

Aserbaidžaani Vabariigi

Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

Ajaleht «Bakinskij Rabotšij», 29.juuli 1993.a.