Geidar Alijevi kõne 21.jaanuaril toimunud koosolekul, Aserbaidžaani Vabariigi Alalises Esinduses Moskvas, mis oli pühendatud 20.jaanuaril 1990 aastal juhtunud tragöödiale.


Lugupeetud seltsimehed, daamid ja härrased!

Nagu Teile on teada, juhtisin ma paljude aastate jooksul Aserbaidžaani parteiorganisatsiooni, olin valitud NLKP KK Poliitbüroo liikmeks, töötasin NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitjana. Olen juba üle kahe aasta pensionil, põdesin raskekujulist südameinfarkti, misjärel läksin pensionile. Aserbaidžaanist lahkusin ma detsembris 1982 aastal. Täna külastasin ma esimest korda Aserbaidžaani NSV Alalist Esindust Moskvas. Siia tõi mind Aserbaidžaanis aset leidnud tragöödia. Ma sain sellest teada eile hommikul ja loomulikult, ei suutnud ma jääda ükskõikseks selle juhtumi suhtes. Ma tulin siia eelkõige selle pärast, et siin, Alalises Esinduses, mis on Aserbaidžaani väikeseks saareks Moskvas, avaldada oma kaastunnet kogu aserbaidžaani rahvale seoses tragöödiaga, millega kaasnes palju ohvreid. Teiseks, soovin ma avaldada oma suhtumist selles küsimuses. Ma palun Aserbaidžaani Alalisel esindajal Moskvas Zohraba Ibragimov’il anda edasi minu sõnad, sügav lein ja siiras kaastunne aserbaidžaani rahvale. Kahjuks ei ole mul praegu teist võimalust seda teha.

Mis puutub Aserbaidžaanis juhtunud sündmustesse, siis loen neid õigusvastasteks, demokraatiale võõraks, meie humaanse ja õigusriigi rajatavatele põhimõtetele vastukäivaks. Selliselt kujunenud olukorra tekkimiseks Aserbaidžaanis on teatud põhjused. Ma ei soovi põhjalikult peatuda detailidel, sellele kuluks väga palju aega. Juba kaks aastat vältab rahvusvaheline konflikt Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, mis sai alguse sündmustest Mägi-Karabahhis ja selle ümbruses. Kaks aastat – see on küllalt pikk aeg, et Aserbaidžaani ja Armeenia juhid, kõrgem partei-poliitiline juhtkond riigis reguleeriks seda küsimust, teeks lõpu sellele sisesõjale, rahvuste vahelisele konfliktile ja looks tingimused igale inimesele vabaks elamiseks, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest meie ühises föderatiivses NSV Liidus.

Kuid olen arvamusel, et kahe aasta jooksul ei ole selles suunas vajalikke meetmeid kasutusele võetud. Kui Mägi-Karabahhi probleemide tekkimise alguses oleks vastu võetud vajalikud abinõud, eelkõige riigi kõrgeima partei-poliitilise juhtkonna poolt, siis täna me ei peaks kogema pinevuse ja ohvrite eskalatsiooni, mis leidsid aset mõlemal poolel kahe aasta jooksul ja selle sõjaväelise aktsiooni ajal, mis pandi toime 19 jaanuari ööl vastu 20-ndat 1990 aastal ja millega kaasnesid inimohvrid.

Muidugi on selles süüdi, nüüd juba endine Aserbaidžaani Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Vezirov. Kogu selle aja jooksul, mil ta oli sellel kõrgel ametipostil, ei teinud ta midagi selle heaks, et stabiliseerida olukorda Aserbaidžaanis. Vastupidi, oma ebaõige tegevusega, mis ei sobinud kokku tööstiiliga, valede poliitiliste manöövritega, vastandas ta ennast rahvaga, ei saavutanud mingisugust autoriteeti, lõi kuristiku enda ja rahva vahele. Rahvas oli hämmingus. Mitmeid kuid toimunud miitingutel Bakuus ja teistes linnades ning rajoonides, esitati nõudmisi Aserbaidžaani parteijuhtkonna tagasiastumiseks. Nõudmised puudutasid eelkõige Vezirovi tagandamist. Arusaamatuks jääb see, miks siiani ei otsustatud seda küsimust ja alles eile, peale seda, kui Bakuusse sisenes sõjavägi ja korraldas seal veresauna, Vezirov sisuliselt põgenes Aserbaidžaanist. See oli – suur viga. Kõige suuremaks veaks on see, et selliseks tööks kõlbmatu inimene oli omal ajal määratud Aserbaidžaani Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Kuid asi polnud ainult selles.

Hetkel tahaksin ma peatuda 19-20 jaanuari ööl asetleidnud tragöödial, mis jätkub tänaseni. Arvan, et olukorra reguleerimise poliitilised reservid Aserbaidžaanis olid selleks olemas. Aserbaidžaani juhtkond ja kõrgeim poliitiline juhtkond jätsid need võimalused kasutamata. Oli võimalus ära hoida rünnakuid piiril. Juba 3 kuud enne seda esitasid inimesed oma nõudmised, mis olid seotud piirialadega. Kuid keegi ei soovinud nendega kohtuda, viia läbi selgitustööd ja võtta kasutusele vastavad abinõud.

Kordan: jäeti kasutamata võimalused, et rahustada inimesi. Juhul kui 2-3 kuud tagasi oleks lahendatud küsimused Aserbaidžaani parteilise juhtkonna tugevdamisest, siis arvatavasti ei oleks tekkinud sellist olukorda ja vajadust sõjaväge sisse tuua. Kuid kõiki asjaolusid arvestades olen arvamusel, et võimalused küsimuste poliitiliseks reguleerimiseks ja dialoogiks rahvaga, olid olemas. Kuid need jäeti kasutamata ja 19 ööl vastu 20-ndat jaanuarit viidi Bakuusse sisse suured NSV Liidu Siseministeeriumi ja Nõukogude Armee väekontingendid. Millised tagajärjed sellele järgnesid, seda me juba teame. Pean inimeste käitumist, kes langetasid selliseid otsuseid, poliitiliselt valeks. Nad lihtsalt ei teadnud tõde olukorrast vabariigis ja aserbaidžaani rahva psühholoogiat. Neil ei olnud küllaldaselt kontakte erinevate inimeste rühmadega. Nad ei olnud suuteliselt endale ette kujutama sündmuste arengut selliseks tragöödiaks.

Sellist asja oli vaja ette näha ning tarvitusele võtta vastavad abinõud, kaaluda seda, mis oli vajalikum ja tähtsam. Muuseas, saadi teada kas seda, et hukkus palju sõjaväelasi. Tekib küsimus, milles olid süüdi vene noormehed, keda saadeti riigi parteilise juhtkonna vale otsuse põhjal maha suruma n.ö. mässu Aserbaidžaanis?

Aserbaidžaani toodi sisse suur sõjaväe kontingent. Muide, ma tean väga hästi, kui suur sõjavägi asub Aserbaidžaanis. Seal dislotseerus küllaldaselt sõjaväge: 4-s armee, Kaspia mere sõjalaevastiku flotill, dessantvägede diviis, õhukaitse väeosad, SM siseväed. Milleks oli sinna veel vaja tuua lisavägesid? Vajadusel oleks saanud kasutada kohalolevaid vägesid.

Aserbaidžaani juhtkond, kes langetas sellise otsuse, peab selle eest vastust kandma – eelkõige Vezirov, kes põgenes Aserbaidžaanist. Vastutama peavad ka need, kes desinformeerisid riigi kõrgeimat poliitilist juhtkonda. Arvan, et riigi kõrgeim poliitiline juhtkond ei omanud õigel ajal küllaldast ja objektiivset informatsiooni. Riigi juhtkonda viidi eksitusse, mille tagajärjel võeti vastu just selline otsus.

Kõiki asjaosalisi, kes põhjustasid sellise tragöödia tuleb karistada.